1. oktoober: Minu päevaraamatul uus aadress!

Meil siin hakkab see karuteema juba ära tüütama – igast kandist kuulda. Nädalavahetusel helistas minu vend, kes ka mesinik, ja nüüd olid siis karud tema kahes mesilagrupis rüüstamas käinud. Ühes kohas läks kolm taru, teises üks. Mul vend peab mesilasi ka meie sünnikodus, aga seal aastaringi kedagi ei ela, ainult suvitamas käiakse, ja nii oli karud käinud läbi kõik õunapuud ja kuurid ja uurinud seal asja. Kõik oli õues segi puistatud – inimese lõhna ju pole – et kas veel midagi süüa peale mee.

Mina jahimehena jälle ei ütleks, et karusid liiga palju on. Meie jahimaa peal arvavad mehed, et elab umbes 8 karu. Mehed lasid meil siin ühemkaru maha küll, aga üsna väike lasti. Suuri samas on veel järel. Mesinike jaoks on karusid muidugi liiast juba, aga jahimeestele liiga vähe. Karunahast saab hea vaiba, karu lihakeha ostetakse kokkuostus 200 krooni kilo, kujuta pilti, kui karu kaalub 300 kilo... Vot mis maksab üks lihakeha. Ja restoranis tuleb üks pisike portsjon taldrikule, ja selle hind veel suurem kui kilo liha omahind.

Aga eks mesinduslikult tüütab karu ära. Siin tee peal läks veel hiljuti meilt ju 300 meetri pealt mööda suur karu koos väikesega, aga õnneks sisse ei tulnud, isegi kesapõllal mesila juures ei käinud. Mul vennal käis ka keskkonnamees akti tegemas, ja ta olla öelnud, et elektrikarjus siiski aitab päris kenasti – ja mul ka nüüd karjus seal üleval. Lisaks hakataksegi nüüd karukahjusi hüvitama.

Minul oli väike kahju – üks taru on piisk merre. Eestimaa peal kokku on vist juba iga päev karukahjustusi. Mul vennal käis karu ka kevadel, aasta jooksul tal viis taru läinud, mul ainult üks. Vara muidugi kiitma hakata, pärast on homme kõik äkitsi läinud... Igal hommikul on esimene asi – lähen õue ja vaatan mesila läbi, kas tarud on püsti. Ei tahaks, et ta enam tuleks. Tarud on kenasti söödetud, Apistanid sees, kõik korda tehtud. Oleks väga kahju, kui veel mõne sirgu tõmbaks ja laiali puistaks.

Mesilas polegi enam õieti midagi teha. Viimased paar-kolmkümmend kärge sulatasin nüüd eile ära. Varsti võtan Apistanid välja. Sügisel oli tugevalt varroalesta sees, suvel polnud midagi märgata.

Muidu metsatöö ootamas, pole veel alustanud. Künda on vaja veel natuke. Aga laupäeval, 4. oktoobril läheme perega Velise laadale. Loodame, et on ilus ilm, meil siin palju laadalisi tulemas, pisikesed ka pundis. Üks aasta me müüsime ise ka Velise laadal mett, aga nüüd pole mitu aastat seda teinud. Mesi saab kotto enne otsa, tahtjaid nii palju. Saab näha, kas seal meemüüjaid on ja mis nad hinnaks küsivad. Eks teeme mesinikega seal juttu ja uurime, kuidas läheb neil. Nii et kohtumiseni Velise laadal!

Aga kes mu päevaraamatut edaspidi ka lugeda tahab – see kolib nüüd uude kohta ümber. Tulge arutame mesindusasja edasi siin: www.maaleht.ee/blog/mesinikallu/!

25. september: Hüvasti, kombain!

Mesilasse ei olegi vahepeal praktiliselt asja olnud. Olen vaatamas käinud – lendavad ilusasti nüüd sooja ilmaga. Mesila sumiseb täielikult. Ehk leiavad kuskilt veel nektaritki. Aga meie läheduses olid jälle karude jäljed, mesilat nad õnneks ei külastanud, olid mööda läinud. Eile hommikul pori peal märkasin kahtesid karude jälgi. Eks oht on muidugi olemas, mul küll elektrikarjus, aga olen kuulnud mitmelt, et see ei päästa. Ei tahaks küll, et nad enam tulevad.

Selle aasta mesi on praktiliselt otsakorral. Tervikuna ongi nii, et 2/3 eelmise aasta saagist oli tänavune mul, ja lehtedest lugesin, et sama paljudes kohtades. Saime müüa ja endile jäi ka, rohkem anda ei ole, kuigi küsitakse koguaeg.

Varroatoosi tõrje käib praegu, Apistanid on sees, lestasid on sel aastal millegipärast siginenud. Nüüd on need küll juba kutud, aga Apistanidel lasen veel olla.

Vili on koristatud, kombain on maha müüdud. Lõpetasime teraviljakasvatuse ära. Üleeile lõpetasime vilja ja eile ka kombaini. Selle kombaini vanuseks sai tänavu sügisel juba 20 aastat, praktiliselt vanaraud, aga töötas veel, ja uus omanik töötab temaga edasi. Aga eks mul siin tegemist ole ikka, varsti saab lehti riisuda, praegu niitsin veel mesilas muru. Maal tegevust leiab ikka. Igavusehirmu pole, ise peab tegevust otsima.

17. september: Veel veidi karujuttu

Ma imestan siin ikka veel selle üle, et karud meil ainult ühe taru ära rüüstasid, lihtne oleks olnud ju teised pikali paisata, aga nad teisi ei puutunud üldse. Katkise taru mesilased saatsin teistesse peredesse – mesilastel siuke komme, et hädalised võetakse alati vastu teistesse tarudesse, väga harva, kui hakatakse välja ajama. Kui suvel saab mõnes tarus mesi otsa või mesilane ei jõua õhtul oma kodumesilasse, siis võteakse see naabermesilaste juures vastu, ööbib ära ja hommikul läheb oma koju.

Meil on karud need raamipulgad lausa puhtaks lakkunud, mitte hammustanud. Magusat asja süüakse ikka limpsides. Ja aega ja julgust on neil küll olnud, et võtsid mesilamaja juures oleva taru, mitte mõne heki äärest. Jälgi pole praegult rohkem näha olnud, ma metsa vahel tee peal käin iga päev vaatamas.

Ain Aavik kirjutas mu eelmisele sissekandele vastuse. Mesindus.ee-s on näha ja lugeda, mida karud tema mesilas ette võtsud. Ja see mesilarüüstamine oli ikka kole, 9 taru on ikka väga kõvasti kahju. Tundub, et karud on sel aastal eriti liikvel. Aga no saab näha, ehk mulle rohkem karu ei tule, mul kaks tuuleveskit seal mühisemas ja elektrikarjus ka ees.

Varematel aastatel oli meie kandis karusid vähe, mujal Eestimaal peetakse nende peale jahti ju kaua. Aga äkki on ilmunud meie kanti ka. Tänavuaasta pidid hundid lambaid ka palju murdma. Eks metssead ja kitsed teevad ka kurja. Tundub nagu jahimehed ei viitsiks enam loomi lasta, need sõidavad džiipidega ringi, kui sealt aknast ulatub, siis lasevad. Kui mina olin noor mees, siis meie käisime ikka metsas jahil, nüüd käiakse rohkem maantee peal. Ma olen praegugi jahimees, aga suurtest jahtidest enam osa ei võta. Ametlikult hakkasin 68. aastal. Esimene jahipüss tuli juba siis, kui 5. klassis käisin.

Peale elektrikarjuse paneku polegi ma mesilas midagi teinud. Kombainile ajasin hääle sisse, just läks viljakoristuseks. Ilmad läksid ilusamaks ja oma vilja ja naabri vilja veel natuke koritsada. Pühapäevaks lubab päikest, siis saame vilja ka lõpuks ära.

Mesilas on veel lestatõrje Apistanid sisse panna, aga ma ei ole nendega veel kiirustanud, kuna hauet on palju sees, lasen mesilastel välja kooruda enne. Siis panen lestatõrjeribad sisse. Siis on selle hooaja tööd läbi. Vaha sulatamist veel on.

9. september: Kolm karu, ei ole muinasjutt

Läksin eile hommikul jalutama ja nägin, et meil olid karud käinud taga pihlakate otsas, kõik oksad katki murdnud ja alla loopinud ja muist marju ära söönud. Tee pealt leidsin karude jäljed. Karud olid tulnud üle kraavi kaerapõllule. Siis tulin koju tagasi ja läksin mesila taha põllule, jälgi ei olnud.

Ja kui mesila juurde tulin, siis avastasin, et ohhoo: plankaed pikali lükatud, latid puruks kõik, tarukoprused laiali, kärjed ka. Kaheksa haudmekärge ära söödud, raamid muidugi alles, kaks meekärge maas. Äärmised kärjed, kus korpuses on mesi, seda ei taheta, tahetakse vaklu. Nii et mesikäpp on vale sõna, ta on vaglakäpp. Ta ei taha mett, vaid tõuke koos mesilastega. Kujutage ette, kui maitsekas see on, kui pimedas hammustad kärge, seal on tuhat mesilast ka veel iga suutäie peal, suulagi õhetab mõnusalt. Seda ei oska ära arvatagi. Haudmekärjed on ju paksult mesilasi täis, kõik mesilased on haudme peal, soojendavad seda...

Aia taga on karud söönud neli kärge ära, kolm olid kaugel heinapõllu peal, ja üks veel eemal teise põllu peal. Kõik on laiali, nad on seal madistand ja jooksnud ja üksteist tõenäoliselt taga ajanud. Arvatavasti kaks noort just, kes emaga kaasas olid. Need saavad talvel kaheaastaseks, tavaliselt sellised ei ole emaga koos, aga seekord olid. Karu paaritub iga kahe aasta tagant, aga need on parajalt suured pätad juba, jäljed on 10 cm laiused. Tahaks neid põngerjaid päris näha. Need on põhilised magusamaiustajad olnud.

Mul naabrimees Jüri käis kohe pilte tegemas, tema fotod on siin juures. Ütles veel, et karud tegid nii head reklaami, et nüüd meetahtjaid veel rohkem. Et kahju saab kanda reklaamikuludesse.

Keskkonnateenistus käis ka kohal, tegid akti ja septembrikuu jooksul saab vastus selgus ja peaks tulema 1000 krooni hüvitist taru pealt. Selgus, et eelmine päev olid see keskkonnamees käinud veel kuskil mesilas, kus nädala jooksul oli 6 taru kutuks tehtud ja üldse on praegu pidevalt karurünnaktest kuulda.

Aga et karud tulid meile siia metsast nii kaugele ja nii maja lähedale, see on uskumatu. Mul see plankaed on suure hooga puruks hüpatud. Samal ajal meil koer oli öösel lahti, aga kas ta siis kartis, et ei julgenud haukudagi, mine tea. Täna õhtul tuli minuga koos mesila juurde, aga hoidis hästi ligi ja arglik oli. Ma panin elektrikarjuse sinna üles ja tuuleveski käima. Ei tahaks, et nad rohkem tuleks. See pere on kutu, emamesilane on otsa saanud ja suurem osa töömesilasi ka. Ma panin ühe kopruse, mis järgi oli, sinna aluse peale, aga järgijäänud mesilased jooksevad rahutult, ema oli tõenäoliselt haudme peal ja söödi ära.

Eks tegelik kahju on muidugi suurem kui see hüvitis, sest see oli mul ilus suur pere. See veel mul proua-nimeline pere, sest tema avastas selle sülemi männi otsast. Kaheksa raami hauet oli praegu, oleks tugevana läinud talvituma ja tuleva aasta oleks hea meepere saanud. Aga midagi teha ei ole, juhtub ka sedasi. Peaasi, et nad rohkem ei tuleks. Ma põletasin püssirohtu seal eile õhtul, see lõhn jääb märja maa peale, pidi olema hea hirmutamise vahend. Ma kontrollin ära kõik võimalused, et neid siit eemale peletada. Karulaskeluba on jahisektsioonis olemas küll, aga poegadega karu ei lasta, lastakse isakaru ikka enamasti.

Mesilastel võtsin üleeile söödanõud pealt ära, nii et kui karud tulid, need pistsid nahka kõik need 7 kg suhkrut, mee ja haudme takkapeale. Lähen vaatan veel nüüd korra mesila juurde, keskkonnamees arvas ka, et nad võivad tulla paari päeva jooksul tagasi, nendel on maik suus.

Suvi läbi on mesindusega jännatud, nüüd tuleks vaha veel kõvasti sulatada, aga ma ei viitsi praegult. Tavaliselt kui mesi saab võetud ja söödetud, siis tuleb siukene moment, et aega oleks nagu järsku küll. Siis varsti tuleb jälle põnevus ja tahad jälle käia ja teha seal ühtteist. Aga niikaua käin hoopis seenel, õudselt palju on neid tänavuaasta, mitu purki täis soolatud juba. Seenevalik on väike, kõik on võiseened. Täna näiteks ei saanudki kuigi kaugele minna, kui 20-liitrine ämmer oli täis, ja veekindla jope taskud takkaotsa.

Aga täna oli tore päev, meil käis külaline, ja tuli sellesama blogi peale. Väga huvitav oli rääkida, temal 25 peret praegu, teeb ka ise kõik oma tarukorpused. Meeldib ka katsetada ja proovida ise kõike oma mesilas. Minust viis aastat noorem, ja pensioniajaks ju mesindus on tore tegevus. Nii et ühiste huvidega ikka mõnus juttu ajada ja asju arutada. See oli väga kena üllatus.

4. september: Söödan edasi

Eile vaatasin tarudesse sisse, neil oli tugevalt sööta ja hauet. Panin kaks liitrit sööta, üleeile ka. Mõnele nõrgemale kolm, kus vähem sööta paistis. Üldiselt on sesi täitsa normis. Neil sees küll veel meekärgesid, nüüd saavad suhkrulahust ka. Peredes seisu olen saanud ära vaadata.

Eile käisin seenel ka metsas, aga sattusin valesse kohta, seeni oli vähe. Palju oli kuuseriisikaid, aga kõik olid ussitand. Pohlasid ka meie kandis peaaegu pole, aga keegi tark teadis öelda, et jõhvikaid pidi palju olema.

Ja eile hommikul terevisioonis näidati vaatlustaru, olen seda mitmel pool näinud, kui me ekskursioonidel käisime ja ma kavatsen omale ka siukse talvel teha. Tore vaadata, ainult seal peaks sõbralikum tõug sees olema, et kallale ei tule kohe.

31. august: Ettevalmistused uueks aastaks

Praegult on ilus rahulik periood, söödanõud on peal, mesilased saavad süüa. Üle päeva annan liitri lahust igaleühele. Lahuse sain ilusasti pandud, enam nad nii kurjad ei olegi. Meevõtmise ajal vahepeal lähevad marru, aga nüüd läks rahulikult. Ainult ise peab olema hoolas, et ei lase olukorda kontrolli alt ära. Niikui pealt on taru avatud, suits peab valmis olema. Läks ladusalt ühesõnaga.

Meesaagist tegime ka kokkuvõtet, ilmselt on kolmandiku võrra vähem kui eelmisel aastal, aga eelmine aasta oli väga hea, nii et nüüd võib panna hinde hea. Üldse ei ole nuriseda. Suvel ehmatas küll ära vahepeal, kui tundus, et ei tulegi üldse mett. Teised mesinikud siinkandis ütlevad sama, et ei tea kust, aga äkki löödi tarud täis. Nii et loodus ei jäta inimest kunagi päris ilma.

Täna oli hea päikseline ilm ja lendasid ringi. Vahepeal ei saanud tarudest väljagi, kui sadas ja külm oli. Kas nüüd midagi enam korjata leiavad, aga üksikuid võililli on ja ädala peal ka midagi, võibolla kuskilt midagi saavad isegi.

Selline see aasta siis oli. Erakordne oma kevade ja sülemlemistega. Eelmisel aastal sai põhimeevõtt juulis ära tehtud, see aasta kõik hilisem. Paar nädalat seda peakorjet sel aastal oli. Ma pole nendega rääkida saanud, kellel kanarbikukorjet augustis oli, aga ega vist head lugu saanud olla, sest et küllaltki vihmane oli. Ilmateade siin lubab ka külma, mul proua käis just lilli katmas õues. Aga ei tea, iga kanal annab eri kraadid. Aga ega mesilased külma karda, mesinikud kardavad.Mida külmem talv, seda mõnusam mesilastele. Eelmine talv polnud mesilastele üldse hea, muudkui sula, neil ka niiske. Ja kui on külm talv, siis on kasemahl magus ja mesilaste jaoks kõvasti nektarit lilledel.

26. august: Alustan söötmist

Täna käisime mesilastele suhkrut varumas. Mõned ütlevad, et 5. septembriks peab juba söödetud olema, aga tänavune aasta on tervikuna hilisem ja mina olen viimasel ajal võtnud eesmärgiks nii umbes 15. september. Kellel kanarbiku peal, need söödavad veel hiljem. Midagi ei juhtu, on praktika näidand. Praegu on hauet ülemises korpuses nii palju veel sees, neil pole mett õieti kuskile pannagi ja liigne söötmine ei lase hauet siis enam toota.

Kui homme on päikseline ilm, siis ma panen nõud peale ja hakkan neid söötma, liiter lahust – kaks osa suhkrut, üks osa vett - taru kohta. Sedasi üle päeva või kahe päeva tagant, siis nendel jääb mulje, nagu oleks korje ja siis hakkavad emad hästi munele ja siis lähevad pered hästi tugevaks. Tegelikult olen ma tänavuaasta natuke hiljaks jäänud. Õige oleks olnud alustada paarisaja grammi kaupa paari päeva tagant kohe kui peakorje lõpeb peale mee võtmist. Minul oli tänavuaasta suhkru taga asi kinni. Nüüd sain poola suhkrut, arvatakse, et see on hea, sest on peedisuhkur. Ega tänapäeval küll ei tea, kotile lüüakse pakendaja, mitte valmistaja silt. Vanasti oli vene suhkur peedisuhkur ja see loeti mesilastele parimaks. Aga mina olen nüüd andnud ükskõik mis suhkrut, eelmised aastad on koti peal olnud, et valmistatud Euroopas – no mine sa võta kinni. Aga mesilased söövad ära ja elavad küll, käärima ka ei lähe midagi. Vanasti, kui see Venemaa suhkur oli, kui söötmine jäi hiljemaks, nad ei kaanetanud ära, siis juhtus vahel nii, et talvel läks tarus käärima. Tänapäeva suhkruga seda ei juhtu. Ju seal konservandid sees, need hoiavad inimese ka toreda ja värske.

Kui homme on päike, siis tuleb mul raske päev, sest söödanõud on mul siuksed, et laekatted, mis üleni lage katavad, võtan ära ja pean panema laeliistud vahele, ma ei saa muidu nõusid panna. Aga praegult on mesilased niivõrd särtsu täis, et niikui sa kuskilt mõnda asja kergitad või seal kolistad, siis kohe tulevad. Täna hommikul läksin trimmeriga, sest mul lennulaudade eest vaja ka rohi maha võtta, niidukiga muu tehtud. Suvel teen seda õhtusel ajal tsärgis. Aga täna olin tarude juures täisvarustuses ja ruttu-ruttu 5 sekundit iga taru jaoks aega ja siis jälle kohe jooksuga järgmiste juurde ja lõpuks padavai tulema, sest kogu mesila oli häireolukorras. Ja nii juba hommikuhämaras. Nad praegu kergesti erutuvad, kuna valvavad oma pesa nii hoolega ja iga meetilk on ju talveks vajalik. Ei taha neid niiviisi häiresse ajada, kui ma seal pikemalt olen, siis nad tulevad ju lausa etteõue. Siis ei tohi teised pereliikmed keegi välja tulla. Tund aega pärast sellist segamist tulevad nad veel õue peale nõelama, kui neil see üldhäire on.

Tänavuaasta on veel selline lugu, et on sellist mett, mis ei suhkrustugi. Purk jaguneb kaheks – see on tavaliselt halva mee tundemärk, aga tänavuaasta on minul näiteks kaanetatud kärgedes mesi, mis ei suhkrustu absoluutselt. Ma ei tea, mis taime oma see võib olla, sookailu äkki, või kuskilt rabaservadest taimede oma. Aga kui muidu mesi suhkrustub paari päevaga juba, siis see seisis kärgedes kaks nädalat ja ikka vedel.