Meil siin hakkab see karuteema juba ära tüütama – igast kandist kuulda. Nädalavahetusel helistas minu vend, kes ka mesinik, ja nüüd olid siis karud tema kahes mesilagrupis rüüstamas käinud. Ühes kohas läks kolm taru, teises üks. Mul vend peab mesilasi ka meie sünnikodus, aga seal aastaringi kedagi ei ela, ainult suvitamas käiakse, ja nii oli karud käinud läbi kõik õunapuud ja kuurid ja uurinud seal asja. Kõik oli õues segi puistatud – inimese lõhna ju pole – et kas veel midagi süüa peale mee.
Mina jahimehena jälle ei ütleks, et karusid liiga palju on. Meie jahimaa peal arvavad mehed, et elab umbes 8 karu. Mehed lasid meil siin ühemkaru maha küll, aga üsna väike lasti. Suuri samas on veel järel. Mesinike jaoks on karusid muidugi liiast juba, aga jahimeestele liiga vähe. Karunahast saab hea vaiba, karu lihakeha ostetakse kokkuostus 200 krooni kilo, kujuta pilti, kui karu kaalub 300 kilo... Vot mis maksab üks lihakeha. Ja restoranis tuleb üks pisike portsjon taldrikule, ja selle hind veel suurem kui kilo liha omahind.
Aga eks mesinduslikult tüütab karu ära. Siin tee peal läks veel hiljuti meilt ju 300 meetri pealt mööda suur karu koos väikesega, aga õnneks sisse ei tulnud, isegi kesapõllal mesila juures ei käinud. Mul vennal käis ka keskkonnamees akti tegemas, ja ta olla öelnud, et elektrikarjus siiski aitab päris kenasti – ja mul ka nüüd karjus seal üleval. Lisaks hakataksegi nüüd karukahjusi hüvitama.
Minul oli väike kahju – üks taru on piisk merre. Eestimaa peal kokku on vist juba iga päev karukahjustusi. Mul vennal käis karu ka kevadel, aasta jooksul tal viis taru läinud, mul ainult üks. Vara muidugi kiitma hakata, pärast on homme kõik äkitsi läinud... Igal hommikul on esimene asi – lähen õue ja vaatan mesila läbi, kas tarud on püsti. Ei tahaks, et ta enam tuleks. Tarud on kenasti söödetud, Apistanid sees, kõik korda tehtud. Oleks väga kahju, kui veel mõne sirgu tõmbaks ja laiali puistaks.
Mesilas polegi enam õieti midagi teha. Viimased paar-kolmkümmend kärge sulatasin nüüd eile ära. Varsti võtan Apistanid välja. Sügisel oli tugevalt varroalesta sees, suvel polnud midagi märgata.
Muidu metsatöö ootamas, pole veel alustanud. Künda on vaja veel natuke. Aga laupäeval, 4. oktoobril läheme perega Velise laadale. Loodame, et on ilus ilm, meil siin palju laadalisi tulemas, pisikesed ka pundis. Üks aasta me müüsime ise ka Velise laadal mett, aga nüüd pole mitu aastat seda teinud. Mesi saab kotto enne otsa, tahtjaid nii palju. Saab näha, kas seal meemüüjaid on ja mis nad hinnaks küsivad. Eks teeme mesinikega seal juttu ja uurime, kuidas läheb neil. Nii et kohtumiseni Velise laadal!
Aga kes mu päevaraamatut edaspidi ka lugeda tahab – see kolib nüüd uude kohta ümber. Tulge arutame mesindusasja edasi siin: www.maaleht.ee/blog/mesinikallu/!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar