25. juuni: Esimene mesi!

Täna oli tähtis päev, sain selle aasta esimese mee kätte. Võtsin ära viiendad korpused, seal olid ilusti kaanetatud kärjed. Neljandad olid täitsa tühjad, sest mitu päeva sadas ja oli külm. Ma jätan tarud nüüd mõneks ajaks nelja korpuse peale, viiendal polnud mõtet.Vahepeal mett juurde tulnud ei ole, aga olemasolev mesi oli ilusti kaanetatud, allapoole pole veel tarudes vaadata saanud. Ma loodan homseks ilusat ilma, sest peoleo on täna täitsa vakka. Kui soe oleks ka, saaksin tarusid altpoolt vaadata. Seal peaks ikka ka kaanetatud kärgi olema. Esimesed oma viiskümmend kilo mett on ühesõnaga nüüd olemas. Kuigi aastaaja kohta on see niru, mul iga aasta selleks ajaks palju rohkem olnud. Aga hiline külm kevad teeb oma töö ja nüüd see loodus sedasi siin jukerdab vihmade ja külmadega. Valge ristik õitseb põllu peal, mis tavaliselt sumiseb mesilastest, oli täna täitsa tühi, nektarit pole. Tarud samas päeval töötasid, kuigi tuul oli meie kandis hirmus vali.

Mesi on võrdlemisi paks, ma arvan, et seal on võilillemett ka sees. Annab täitsa vändata. Ma küll ruttu peale välja võtmist hakkasin väntama, aga küllaltki visalt tuli kärgedest välja. Aga maitse poolest mõnus mesi, seal on nüüd kõik kevadised asjad kokku, mis siiani õitsenud on – pajud, võililled, vaarikas, paakspuu, vahtra otsast ja tamme otsast said ka. Kõik üks paks ja kollane mesi kokku. Sügise poole tuleb pruunim.

23. juuni: Kunst ja mesilased said kokku

Viimane nädal on kodus olnud jube kiire, tegime remonti. Nüüd siis lõpuks ilus suur tuba käes. Põllutööd tulid ka peale. Mesilas käisin niisama vaatamas, panin mõnelegi korpuseid juurde, kõrged nagu vabrikukorstnad juba, aga vurritamiseks lihtsalt polnud aega. Suurem osa viie kopruse peal, neljaseid vähe. Tänavuaastaseid peresid on veel ka kolmes, kuna sülemlemine jäi hiljemaks, aga nendel ka uus haue juba koorub ja tulevad uued mesilased peale. Juuliks lähevad parasjagu tugevaks juba.

Vaarikad on õitsend, vaatasin just hommikul metsa ääres. Mulle tundub, et paar päeva ongi nüüd paus, eile oli lendamist vähem, ilmselt momendil pole siukeseid lilli, mida massiliselt võtta. Minevaasta oli rapsi siinkandis, aga tänavuaasta mitte. Aga no paari päeva jooksul pean jõudma vurritama, et tarusid madalamaks saada. Saab ruumi sisse ja samad kärjed tagasi. Aga lohutan ennast ikka, et mesilas tuleb käia nii tihti kui vajalik, aga nii harva kui võimalik, neid ei tohi häirida ka.

Meie ploomidel tänavuaasta lehed lausa tilkusid mõne päeva eest nektarist, katsusin – magus. Aga ükski mesilane ei tunne huvi ploomilehemee vastu. Samal ajal õunapuulehed on ka läikivad, seal lendas kimalasi küll ja veel, aga mesilane ei tunne üldse huvi. Lehemett ikka aegajalt toovad sisse. Üks vana mesinik ütles, et temal ühel aastal oli tarud kõik mett täis, oli uurinud, kust see tuleb – kuused olnud kõik sumisenud mesilastest, isegi kuusk võib anda mett. Meie tamm samuti ühel aastal tilkus, nii et kui auto seal all seisis, oli nagu meega üle valatud, raske oli puhtakski pesta. Mesilased samas ei korja seda, kuigi see on täitsa magus.

Aga mesilas polegi muud praegu tulemas, kui vurritamine, sest ruumipuudus on kerge tulema. Valge ristik praegult õitseb, aga mesilased sinna peale ei läinud, ju siis on liiga külm öösel veel. Kui öösel on sooja, on päeval nektarit ka. Tänane päev oli kahjuks täiesti null päev, sellist sadu pole ammu näinud. Samas tänavuaasta on siis lootust pärnameele. Minevaasta üks mesinik ütles kohe, et kui enne pärnade õitsemist vihma ei tule, siis pärnad mett ei anna – ja ei andnudki. Aga tänavu annab vägevalt vihma, järelikult on tänavuaasta pärnamett loota ka.

Paari päeva eest sain meie Kadrilt kingituseks tõelise kunstiteose, oma elu esimese mesindusmaja sildi. Selle panen mesindusmaja peale, aga pean enne maja üle värvima, seest ka korda tegema.Nii ilusat silti ei saa nii luitund majale panna. Ja uue meesildi sain ka, väga vägeva. Just selline lõbus ja lahe. Mesilane ka kohe selline rõõmus seal peal. Aitäh kunstnikule Eva Herrerale! Sellised asjad panevad kohe oma tööd paremini tegema ja küllap see mesigi maitseb nüüd uute siltidega purkides paremini.

Täna on jaanilaupäev, päeval sadas ladinal. Käisime Märjamaa jaanilaadal, kus avastasin, et müügil oli tänavuaastane kanarbikumesi, silt oli juures. Meie kandis kanarbik veel ei õitse, meil hakkab ta alati septembris õitsema, augusti lõpus kõige varem. Aga huvitaval kombel siis mõnel pool juba õitseb, ei saand mahti küsida, kus siuke koht küll asub...

Ega mesindusmõteteta saa ka kodunt eemal. 21. juunil käisime meie Sandra keskkooli lõpetamisel, seal hakkas kõrvu, tema klassi võrreldi, et oli kui ühtehoidev mesilaspere. Puhas klassika - Eestis mesilased tõesti kokkuhoidmise sümboliks juba läbi aegade.

14. juuni: Perede liitmisest ja lahutamisest

Mina paljundan peresid nii, et kui pere on sülemlenud, võtan sealt raamid haudme ja mesilastega ja emakupu – siukse hästi suure, ja teen pisipered. Vahel teen väikese sülemiga sama. Ootan kui ema hakkab munema, siis vajadusel, kui ema on kaduma läinud, saan selle pere ühendada teise perega.

Tänavu oli mul selliseid väikseid peresid 4 tükki. Üks pere on kahtlane, töötavad usinalt, röövida ei lase, aga hauet ei ole. Sellega natuke veel ootan, aga kardan, et seal ema vist ikkagi ei ole. Üleeile avastasin, et ülejäänud kolmest perest ainult ühes on ema hakanud munema, teistel emad kadunud. Mul sai hing täis, võtsin kätte ja päeva aegas (kuigi tavaliselt päeval peresid ei ühendata) panin need kolm tükki kokku. Ühes olid terved raamide küljed hauet ühtlaselt täis, see tähendab, et on hea ema – ja panin need teised kaks ilma emadeta peret ka juurde, kuna ühes oli mul juba kahtlus, et on väärema – ei võtnud minu antud emasid vastu. Sellest võtsin kärjeraamid, läksin selle taru juurde, kuhu tahtsin nad panna, pühkisin kärgede pealt mesilased kaks meetrit tarust eemale rohu peale ja nad tormasid kõik lähimasse tarusse. Nii et nad läksid kõik sinna, kuhu ma tahtsin. Kolmest kokku sai üks ilus pere ja riidu nemad ei läinud. Kui lähvad, siis pritsin tavaliselt õhtul õlut, õlu on parim. Aga nad ei osanudki riielda, sest kolmel koos oli täielik segadus. Täna hommikul nii ilusasti pere töötas ja hakkab kindlasti kosuma.

Üks pere on mul juba suur, viies korpuses, seal on hulka mett juba, nii et ülehomme ehk vurritan ka. Sealt saaks väga häid vaklasid, kuna sellel perel sülemlemistung puudub üldse või on väike ja selle järglaste-emade pered peaks ka vähe sülemlema. Sülemlemisega läheb mesinikul 20 kilo mett kaduma. Sülemlemine on tegelikult kahjulik, aga sellises väikses hobimesilas nagu minul on see omamoodi põnev ka.

Eile õige vähe vaatasin paari peresse, ei olnud vaja korpuseid juure panna ja ilm läks ka jahedaks. Kaanetatud mett paistis küll. Eile käis üks tuttav mesinik Pärnu kandist külas ja ütles, et tema peab hakkama oma tarupõhjasid ringi tegema, kuna temal on traatvõrguga moodsad põhjad ja mesilased on teinud lesehaudme sinna kärgede ja põhjade vahele. Et ju siis põhjad ei õigusta endid, tema teeb need ringi. Aga minul sel aastal samasugune kogemus, põhjad küll hoopis teistsugused kui temal, aga minul ka kõik kärjed põhjade külge haudmega kinni ehitatud. See on ilmselt tänavuaastale iseloomulik. Ma siis soovitasin põhjasid mitte kohe ringi tegema hakata, et siin peab põhjus olema muus, ma ise arvan, et äkki seoses külma kevadega on nad pered hoidnud hästi all kobaras ja millegipärast hakanud hästi varakult lesehauet tegema. Mu praktikas see ühesõnaga esmane juhtum, et nad siukest lesehauet teevad ja seda peaaegu kõigis peredes.

Praegu sajab ladinal, mesilased saavad aega kaanetada. Paar päeva vihma teeb selles osas imet. Aga ei või veel kiita, võibolla jääbki sadama ja söövad kõik ära. Seda olevat ka kunagi olnud, aga minu praktika jooksul mitte.

12. juuni: Mesilane on kodutohter

Mitu päeva oli hirmus vali tuul, ei saanud mesilasse. Eila sadas vihma, terve päeva vihmahood, nii et mesilas ei olnud mitte midagi teha. Vihm ise oli muidugi hädavajalik, eilne päev ei olnud aga mesindusele sugugi hea, sest päike oli kogu aeg vaheldumisi järskude vihmahoogudega. Päiksega tormavad mesilased kõik välja, aga nad ei jõua kõik tagasi enne vihma. See nõrgendab kuigivõrd peresid, aga eks loodus on asjad sedasi paika pannud. Vihma oli ju vaja ja eile tuli just parasjagu. Maasikad ja kartulid ja muu tahtsid kastmist. Mesinik rohis sibulaid ja maasikaid ja ladus puid hoopis.

Praegu on meil päike ja kavatsen minna ja vaadata väikseid peresid, et kas emad on ilusasti paarund ja munele hakanud. Nüüd on sülemlemisest nii tükk aega möödas, et tarud näitavad ära, mis seal sees on ja kuidas uued emad munevad. Nüüd peaks kaanemett ka olema, kuna neil eile oli tubane töö. Täna käisin korra vaatamas, töötavad päris hoolega, kuigi hommikul tassisid joogivett tiigi äärest, tähendab korjet ei olnud. Korje ajal saavad nad nektari ümbertöötlemisega veevajaduse tarus kätte. Aga eilne vihm pesi lilled kõik puhtaks.

Mul siin vahepeal oli köha, ühel öösel hakkas väga vaevama, aga õnneks oli see kärjemesi just võetud, tulin sõin tüki ära ja jubedalt aitas. Ma tunnen ära, et tahan mett, kui tervis hakkab halvenema.

Teine hea asi, kui külmetus on käes, on taruvaigu ja piirituse või viina segu. Seedimise probleemidega aitab ka. 50 grammi seda ei tahagi, 25 grammi piisab, sest taruvaik teeb ta mõruks. Seda teevad paljud, Märjamaalgi meil mitu tuttavat, kes küsivad taruvaiku.

Ka nõelamine ütlevad, et olla kasulik. Mina olen nõelata küll saanud, ja ega ma tervise üle ka nurise. Aga sellega ei maksa üle piiri minna. Üks tõestisündinud lugu meie kandist on see, kuidas üks naine oli läinud mesiniku juurde, et temal jalad haiged, et ta tahab hakata ravima mesilasnõeladega. Mesinikul oli parajasti olnud traktori kallal töö käsil, polnud aega. Oli öelnud, et mine mesipuu juurde, tõmba tagumik paljaks ja oota upakil mesipuu juures. Naine oli poole tunni pärast tagasi tulnud, et jalad hirmus haiged juba ja mesilased ei nõela teda. Mesinik, tüdinud juba, oli öelnud, et mine tagasi ja peereta. Mesilased aga teatavasti ei taha ühtegi paha lõhna, diiselkütte lõhnaga mul omal väga halb kogemus. No igatahes see naine oli läinud tarude vahele, mesinik toimetanud oma asju edasi ja järsku kuulnud - marjapõõsad ragisevad. Vaadand – naine läheb, riidepundar kaenlas, tagumik paljas... Ei ole head aega ütelnud ega rohkem ka ravile tulnud. Ju siis sai jalad terveks.

9. juuni: Vaikselt vurritamise poole

Mesila seis on normaalne, pered on tugevad, töö käib. Mett tuleb, sees on päris hulka, vurritada ikka veel ei saa, kaanetatud on vähe. Nädala pärast võib vurritamist ka tulla, ma arvan, kui nad nüüd kaanetavad ära. Eile võtsime ühe kärje, üldse ei tilgu, mis tähendab, et mesi on küps, aga kaasi pole nad veel peale pannud. Mett küsitakse osta juba sageli, aga no pole veel anda midagi.

Esimesed tarud on viie raami peal, suur osa 4 korpusega. Tänavuaastased esimesed sülemipered on kolme kopruse peal, hilisemad kahes alles. Praegu põhitöö ongi see, et jälgida, et neil ruumi jääks üle, mitte poleks puudus. Pisikesed paarumispered osad on paarund, osadel emad kaduma läinud paarumislennul kas pääsukese noka vahele või kuhugi mujale. Kärjepõhjade kinnitamine käib ka, igavene igav töö, seda jätkub ka veel tükiks ajaks.

Mesilased korjavad kõvasti, täna on meil tugev tuul, põllu kohalt tuleb neid madalalt kohe nii et mesilaste mass. Tulevad täiskoormatega, aga mida nad korjavad, ma ei tea. Võilill on otsas. Eile käisin metsaraiesmikus, et vaadata, miks nad sinna tormavad. Pohl on kirjanduse andmetel hea meetaim. Pohlad õitsevad täiega, aga seal metsas ei olnud ühtegi mesilast.

Sülemlemine on minu mesilas selleks korraks läbi, paistab, et ei ole rohkem tulemas.

Täna polegi mul mesilasse asja, nii tugeva tuulega on nad tigedad ja tuul viib kaabu ka peast minema.

4. juuni: Rahuaeg

Mesilas on rahulik. Korje käib, aga mitte tugevalt, ometi välja ja sisse nad seal jooksevad. Sülemlemine hakkab minu mesilas praktiliselt lõppema. Eile tuli üks väike kobar ploomioksa külge – kilo-poolteist. Ma arvasin, et see võis kergesti olla ka paarumislennuaegne kobar. Kui pere on veel sülemlemismeeleolus ja ema läheb välja paarumislennule, juhtub vahel, et mesilased tormavad ka välja ja kobarduvad puuoksa. Mina lõikasin selle oksa lahti ja lasin nad oma tarusse tagasi.

Üleeile tulid kolm sokku mesila tagant mööda. Muidu sokud on ikka kahekaupa, nüüd nii huvitav, et kolm oli korraga. Ma sorteerisin parajaste raame, kui neid nägin.

Täna oli mul põhitöö hoopis elutoa remont, panime seinaplaate paika. Aga jõudsin ikka kolmele või neljale tänavuaastasele perele kolmandad korpused ka peale panna. Ühes hästi väikeses peres avastasin küürakhaudme. Ema ilmselt paarumislennul kaduma läinud, see üks esimesi kunstperesid, mis ma kevadel tegin. Kui selgus, et seal ema ei ole, andsin sinna uue ema sisse, aga seda pole ilmselt vastu võetud. Nii et töömesilased hakkasid munele, haue on kõrgemate kannudega, mida mesinikud nimetavad küürakhaudmeks. Vääremad munevad, pärisema see pere vastu ei võta. Selle pere ma tõstan mõned meetrid eemale ja puistan mesilased rohu peale laiali. Töömesilased lähevad tagasi, vääremad ei oska oma koju tagasi minna. Siis saan uue ema sinna sisse ja nii ehk saab asja. Ja kui ei saa, siis mesilased lähevad teistesse peredesse ja kaduma ei lähe midagi.

Lilli on praegu vähe, sirelid õitsevad, ma pole vaadanud kas neid seal peal on. Aga maasikapeenraid kastsin hommikul ja seal oli neid kõvasti. Neil on õitepuudus ja siis nad otsivad kõik üles. Möödunud suvel oli hästi kuiv, aga korje oli võimas. Vahel ilma vihmata ei anna osad õied üldse nektarit – pärnad eelmisel aastal näiteks ei andnud. Aga mesilane on nutikas, tema leiab ikka kuskilt midagi.

1. juuni: Korjepaus ja nõelaoht

Eile algas päev sellega, et ühest perest tuli sülem, plaaniväliselt. Kuigi mina püüan ka kõigest väest sülemlemist vältida, pole seda vist ühelgi mesinikul veel õnnestunud saavutada. Vähem sülemlevad nendel, kes kasvatavad ise emasid, aga mina olen üritanud selleni küll jõuda, ja lükkan ikka igal aastal edasi. Omajagu põnev ka see sülemlemine. Aga igatahes, eile tuli sülem ja kohe padavai teise peresse sisse, ilma heki otsa kobardumata. See on mõnes mõttes hea – see pere on kahe nädala tagusest sülemist tehtud pere, ilus ja tugev, hea emaga. Kahju muidugi, kui sinna peale läks noor pere paarumata emaga, sest siis võib võitluses see noor ema jääda peale. Kui see noor läheb paarumislennule, võib suitsupääsuke ta ära napsata ja ongi pere otsas. Paaruma minev ema tõuseb kiiresti paarikümne meetri kõrgusele. Allpool on töömesilased, kui ta nendega kokku puutub, siis nemad hukkavad ta kohe. Raamatute järgi võib ema lennata paarkümmend kilomeetrit, ja seega ka naabermesila leskedega hoopis paarituda. See on tõuaretuse koha pealt väga hea. Paraku on pääsukesed ka kanged selle maa peal temaga kokku saama. Minul läheb umbes kolmandik paaruvaid emasid igal aastal kaduma.

Tänagi läksin hommikul, et võtta kupud ära sealt perest, kus tuututas, aga ma käivitasin alles suitsulõõtsa, kui juba sealt tuli sülem. Kui pooled olid läinud peresse, panin lennuava harjaga kinni – umbes kilo jagu jäi neid lennulaua külge rippuma – need raputasin ühte nõrka peresse. Sülemimesilased võetakse alati igasse peresse lahkelt vastu, mingit riidu ei teki. Ja siis võtsin emakupud maha. Ühel perel võtsin katuse ära ja vahetasin ema välja, ja ka kupud korjasin ära. Tegelikult ma muidugi väldin kuppude äravõtmist. Sülemlemismeeleolu jätkub neil veel tükiks ajaks ja nad võivad isegi uued kupud ehitada, kui neil on munev ema peres, või lahtist hauet. Aga tänavuaasta on kevad teistmoodi. Teisedki mesinikud ütlevad, et lausa pöörased on nad selle sülemlemise peale. Teised sülemid on sageli väiksed, umbes poolekilosed, nendega pole midagi peale hakata. Sellest sügiseks peret kasvatada on suur töö.

Eile oli üldine ülevaatus. Nektarit on viimaste päevadega tugevalt sisse tulnud, kaks meekorpust on täitsa rasked peal, aga vurritada pole mitte midagi, kuna kaanetatud kärgi peaaegu polegi. Üks kärg – selle aasta esimene - sai võetud omale sööma jaoks ja pannkoogi määrdeks, aga turule minna ei saa niipea. Tõenäoliselt oli see võilillemesi, tilkus alles, lõhnas imeliselt. Nii mõnus oli seda hammustada tükkis vahaga. Vaha tuleb kindlasti alla neelata, see on väga tervislik.

Võilill lõpetab õitsemise ja suure korje paus on käes. Mesilased on kurjavõitu, tulevad lausa ümber maja, sain kuklasse nõelata, ja eile alumise silmalau serva. Meil olid täna külalised, üks mees siin päästis oma elu nii et viskas kannutäie morssi mesilasele... :) Mesilasse minna on ühesõnaga praegu ohtlik. Kui on suur korje, käin ma ilma igasuguse maskita. Aga praegu tuleb ikka ettevaatlik olla.