25. september: Hüvasti, kombain!

Mesilasse ei olegi vahepeal praktiliselt asja olnud. Olen vaatamas käinud – lendavad ilusasti nüüd sooja ilmaga. Mesila sumiseb täielikult. Ehk leiavad kuskilt veel nektaritki. Aga meie läheduses olid jälle karude jäljed, mesilat nad õnneks ei külastanud, olid mööda läinud. Eile hommikul pori peal märkasin kahtesid karude jälgi. Eks oht on muidugi olemas, mul küll elektrikarjus, aga olen kuulnud mitmelt, et see ei päästa. Ei tahaks küll, et nad enam tulevad.

Selle aasta mesi on praktiliselt otsakorral. Tervikuna ongi nii, et 2/3 eelmise aasta saagist oli tänavune mul, ja lehtedest lugesin, et sama paljudes kohtades. Saime müüa ja endile jäi ka, rohkem anda ei ole, kuigi küsitakse koguaeg.

Varroatoosi tõrje käib praegu, Apistanid on sees, lestasid on sel aastal millegipärast siginenud. Nüüd on need küll juba kutud, aga Apistanidel lasen veel olla.

Vili on koristatud, kombain on maha müüdud. Lõpetasime teraviljakasvatuse ära. Üleeile lõpetasime vilja ja eile ka kombaini. Selle kombaini vanuseks sai tänavu sügisel juba 20 aastat, praktiliselt vanaraud, aga töötas veel, ja uus omanik töötab temaga edasi. Aga eks mul siin tegemist ole ikka, varsti saab lehti riisuda, praegu niitsin veel mesilas muru. Maal tegevust leiab ikka. Igavusehirmu pole, ise peab tegevust otsima.

17. september: Veel veidi karujuttu

Ma imestan siin ikka veel selle üle, et karud meil ainult ühe taru ära rüüstasid, lihtne oleks olnud ju teised pikali paisata, aga nad teisi ei puutunud üldse. Katkise taru mesilased saatsin teistesse peredesse – mesilastel siuke komme, et hädalised võetakse alati vastu teistesse tarudesse, väga harva, kui hakatakse välja ajama. Kui suvel saab mõnes tarus mesi otsa või mesilane ei jõua õhtul oma kodumesilasse, siis võteakse see naabermesilaste juures vastu, ööbib ära ja hommikul läheb oma koju.

Meil on karud need raamipulgad lausa puhtaks lakkunud, mitte hammustanud. Magusat asja süüakse ikka limpsides. Ja aega ja julgust on neil küll olnud, et võtsid mesilamaja juures oleva taru, mitte mõne heki äärest. Jälgi pole praegult rohkem näha olnud, ma metsa vahel tee peal käin iga päev vaatamas.

Ain Aavik kirjutas mu eelmisele sissekandele vastuse. Mesindus.ee-s on näha ja lugeda, mida karud tema mesilas ette võtsud. Ja see mesilarüüstamine oli ikka kole, 9 taru on ikka väga kõvasti kahju. Tundub, et karud on sel aastal eriti liikvel. Aga no saab näha, ehk mulle rohkem karu ei tule, mul kaks tuuleveskit seal mühisemas ja elektrikarjus ka ees.

Varematel aastatel oli meie kandis karusid vähe, mujal Eestimaal peetakse nende peale jahti ju kaua. Aga äkki on ilmunud meie kanti ka. Tänavuaasta pidid hundid lambaid ka palju murdma. Eks metssead ja kitsed teevad ka kurja. Tundub nagu jahimehed ei viitsiks enam loomi lasta, need sõidavad džiipidega ringi, kui sealt aknast ulatub, siis lasevad. Kui mina olin noor mees, siis meie käisime ikka metsas jahil, nüüd käiakse rohkem maantee peal. Ma olen praegugi jahimees, aga suurtest jahtidest enam osa ei võta. Ametlikult hakkasin 68. aastal. Esimene jahipüss tuli juba siis, kui 5. klassis käisin.

Peale elektrikarjuse paneku polegi ma mesilas midagi teinud. Kombainile ajasin hääle sisse, just läks viljakoristuseks. Ilmad läksid ilusamaks ja oma vilja ja naabri vilja veel natuke koritsada. Pühapäevaks lubab päikest, siis saame vilja ka lõpuks ära.

Mesilas on veel lestatõrje Apistanid sisse panna, aga ma ei ole nendega veel kiirustanud, kuna hauet on palju sees, lasen mesilastel välja kooruda enne. Siis panen lestatõrjeribad sisse. Siis on selle hooaja tööd läbi. Vaha sulatamist veel on.

9. september: Kolm karu, ei ole muinasjutt

Läksin eile hommikul jalutama ja nägin, et meil olid karud käinud taga pihlakate otsas, kõik oksad katki murdnud ja alla loopinud ja muist marju ära söönud. Tee pealt leidsin karude jäljed. Karud olid tulnud üle kraavi kaerapõllule. Siis tulin koju tagasi ja läksin mesila taha põllule, jälgi ei olnud.

Ja kui mesila juurde tulin, siis avastasin, et ohhoo: plankaed pikali lükatud, latid puruks kõik, tarukoprused laiali, kärjed ka. Kaheksa haudmekärge ära söödud, raamid muidugi alles, kaks meekärge maas. Äärmised kärjed, kus korpuses on mesi, seda ei taheta, tahetakse vaklu. Nii et mesikäpp on vale sõna, ta on vaglakäpp. Ta ei taha mett, vaid tõuke koos mesilastega. Kujutage ette, kui maitsekas see on, kui pimedas hammustad kärge, seal on tuhat mesilast ka veel iga suutäie peal, suulagi õhetab mõnusalt. Seda ei oska ära arvatagi. Haudmekärjed on ju paksult mesilasi täis, kõik mesilased on haudme peal, soojendavad seda...

Aia taga on karud söönud neli kärge ära, kolm olid kaugel heinapõllu peal, ja üks veel eemal teise põllu peal. Kõik on laiali, nad on seal madistand ja jooksnud ja üksteist tõenäoliselt taga ajanud. Arvatavasti kaks noort just, kes emaga kaasas olid. Need saavad talvel kaheaastaseks, tavaliselt sellised ei ole emaga koos, aga seekord olid. Karu paaritub iga kahe aasta tagant, aga need on parajalt suured pätad juba, jäljed on 10 cm laiused. Tahaks neid põngerjaid päris näha. Need on põhilised magusamaiustajad olnud.

Mul naabrimees Jüri käis kohe pilte tegemas, tema fotod on siin juures. Ütles veel, et karud tegid nii head reklaami, et nüüd meetahtjaid veel rohkem. Et kahju saab kanda reklaamikuludesse.

Keskkonnateenistus käis ka kohal, tegid akti ja septembrikuu jooksul saab vastus selgus ja peaks tulema 1000 krooni hüvitist taru pealt. Selgus, et eelmine päev olid see keskkonnamees käinud veel kuskil mesilas, kus nädala jooksul oli 6 taru kutuks tehtud ja üldse on praegu pidevalt karurünnaktest kuulda.

Aga et karud tulid meile siia metsast nii kaugele ja nii maja lähedale, see on uskumatu. Mul see plankaed on suure hooga puruks hüpatud. Samal ajal meil koer oli öösel lahti, aga kas ta siis kartis, et ei julgenud haukudagi, mine tea. Täna õhtul tuli minuga koos mesila juurde, aga hoidis hästi ligi ja arglik oli. Ma panin elektrikarjuse sinna üles ja tuuleveski käima. Ei tahaks, et nad rohkem tuleks. See pere on kutu, emamesilane on otsa saanud ja suurem osa töömesilasi ka. Ma panin ühe kopruse, mis järgi oli, sinna aluse peale, aga järgijäänud mesilased jooksevad rahutult, ema oli tõenäoliselt haudme peal ja söödi ära.

Eks tegelik kahju on muidugi suurem kui see hüvitis, sest see oli mul ilus suur pere. See veel mul proua-nimeline pere, sest tema avastas selle sülemi männi otsast. Kaheksa raami hauet oli praegu, oleks tugevana läinud talvituma ja tuleva aasta oleks hea meepere saanud. Aga midagi teha ei ole, juhtub ka sedasi. Peaasi, et nad rohkem ei tuleks. Ma põletasin püssirohtu seal eile õhtul, see lõhn jääb märja maa peale, pidi olema hea hirmutamise vahend. Ma kontrollin ära kõik võimalused, et neid siit eemale peletada. Karulaskeluba on jahisektsioonis olemas küll, aga poegadega karu ei lasta, lastakse isakaru ikka enamasti.

Mesilastel võtsin üleeile söödanõud pealt ära, nii et kui karud tulid, need pistsid nahka kõik need 7 kg suhkrut, mee ja haudme takkapeale. Lähen vaatan veel nüüd korra mesila juurde, keskkonnamees arvas ka, et nad võivad tulla paari päeva jooksul tagasi, nendel on maik suus.

Suvi läbi on mesindusega jännatud, nüüd tuleks vaha veel kõvasti sulatada, aga ma ei viitsi praegult. Tavaliselt kui mesi saab võetud ja söödetud, siis tuleb siukene moment, et aega oleks nagu järsku küll. Siis varsti tuleb jälle põnevus ja tahad jälle käia ja teha seal ühtteist. Aga niikaua käin hoopis seenel, õudselt palju on neid tänavuaasta, mitu purki täis soolatud juba. Seenevalik on väike, kõik on võiseened. Täna näiteks ei saanudki kuigi kaugele minna, kui 20-liitrine ämmer oli täis, ja veekindla jope taskud takkaotsa.

Aga täna oli tore päev, meil käis külaline, ja tuli sellesama blogi peale. Väga huvitav oli rääkida, temal 25 peret praegu, teeb ka ise kõik oma tarukorpused. Meeldib ka katsetada ja proovida ise kõike oma mesilas. Minust viis aastat noorem, ja pensioniajaks ju mesindus on tore tegevus. Nii et ühiste huvidega ikka mõnus juttu ajada ja asju arutada. See oli väga kena üllatus.

4. september: Söödan edasi

Eile vaatasin tarudesse sisse, neil oli tugevalt sööta ja hauet. Panin kaks liitrit sööta, üleeile ka. Mõnele nõrgemale kolm, kus vähem sööta paistis. Üldiselt on sesi täitsa normis. Neil sees küll veel meekärgesid, nüüd saavad suhkrulahust ka. Peredes seisu olen saanud ära vaadata.

Eile käisin seenel ka metsas, aga sattusin valesse kohta, seeni oli vähe. Palju oli kuuseriisikaid, aga kõik olid ussitand. Pohlasid ka meie kandis peaaegu pole, aga keegi tark teadis öelda, et jõhvikaid pidi palju olema.

Ja eile hommikul terevisioonis näidati vaatlustaru, olen seda mitmel pool näinud, kui me ekskursioonidel käisime ja ma kavatsen omale ka siukse talvel teha. Tore vaadata, ainult seal peaks sõbralikum tõug sees olema, et kallale ei tule kohe.