Praegult on ilus rahulik periood, söödanõud on peal, mesilased saavad süüa. Üle päeva annan liitri lahust igaleühele. Lahuse sain ilusasti pandud, enam nad nii kurjad ei olegi. Meevõtmise ajal vahepeal lähevad marru, aga nüüd läks rahulikult. Ainult ise peab olema hoolas, et ei lase olukorda kontrolli alt ära. Niikui pealt on taru avatud, suits peab valmis olema. Läks ladusalt ühesõnaga.
Meesaagist tegime ka kokkuvõtet, ilmselt on kolmandiku võrra vähem kui eelmisel aastal, aga eelmine aasta oli väga hea, nii et nüüd võib panna hinde hea. Üldse ei ole nuriseda. Suvel ehmatas küll ära vahepeal, kui tundus, et ei tulegi üldse mett. Teised mesinikud siinkandis ütlevad sama, et ei tea kust, aga äkki löödi tarud täis. Nii et loodus ei jäta inimest kunagi päris ilma.
Täna oli hea päikseline ilm ja lendasid ringi. Vahepeal ei saanud tarudest väljagi, kui sadas ja külm oli. Kas nüüd midagi enam korjata leiavad, aga üksikuid võililli on ja ädala peal ka midagi, võibolla kuskilt midagi saavad isegi.
Selline see aasta siis oli. Erakordne oma kevade ja sülemlemistega. Eelmisel aastal sai põhimeevõtt juulis ära tehtud, see aasta kõik hilisem. Paar nädalat seda peakorjet sel aastal oli. Ma pole nendega rääkida saanud, kellel kanarbikukorjet augustis oli, aga ega vist head lugu saanud olla, sest et küllaltki vihmane oli. Ilmateade siin lubab ka külma, mul proua käis just lilli katmas õues. Aga ei tea, iga kanal annab eri kraadid. Aga ega mesilased külma karda, mesinikud kardavad.Mida külmem talv, seda mõnusam mesilastele. Eelmine talv polnud mesilastele üldse hea, muudkui sula, neil ka niiske. Ja kui on külm talv, siis on kasemahl magus ja mesilaste jaoks kõvasti nektarit lilledel.
august 31, 2008
august 26, 2008
26. august: Alustan söötmist
Täna käisime mesilastele suhkrut varumas. Mõned ütlevad, et 5. septembriks peab juba söödetud olema, aga tänavune aasta on tervikuna hilisem ja mina olen viimasel ajal võtnud eesmärgiks nii umbes 15. september. Kellel kanarbiku peal, need söödavad veel hiljem. Midagi ei juhtu, on praktika näidand. Praegu on hauet ülemises korpuses nii palju veel sees, neil pole mett õieti kuskile pannagi ja liigne söötmine ei lase hauet siis enam toota.
Kui homme on päikseline ilm, siis ma panen nõud peale ja hakkan neid söötma, liiter lahust – kaks osa suhkrut, üks osa vett - taru kohta. Sedasi üle päeva või kahe päeva tagant, siis nendel jääb mulje, nagu oleks korje ja siis hakkavad emad hästi munele ja siis lähevad pered hästi tugevaks. Tegelikult olen ma tänavuaasta natuke hiljaks jäänud. Õige oleks olnud alustada paarisaja grammi kaupa paari päeva tagant kohe kui peakorje lõpeb peale mee võtmist. Minul oli tänavuaasta suhkru taga asi kinni. Nüüd sain poola suhkrut, arvatakse, et see on hea, sest on peedisuhkur. Ega tänapäeval küll ei tea, kotile lüüakse pakendaja, mitte valmistaja silt. Vanasti oli vene suhkur peedisuhkur ja see loeti mesilastele parimaks. Aga mina olen nüüd andnud ükskõik mis suhkrut, eelmised aastad on koti peal olnud, et valmistatud Euroopas – no mine sa võta kinni. Aga mesilased söövad ära ja elavad küll, käärima ka ei lähe midagi. Vanasti, kui see Venemaa suhkur oli, kui söötmine jäi hiljemaks, nad ei kaanetanud ära, siis juhtus vahel nii, et talvel läks tarus käärima. Tänapäeva suhkruga seda ei juhtu. Ju seal konservandid sees, need hoiavad inimese ka toreda ja värske.
Kui homme on päike, siis tuleb mul raske päev, sest söödanõud on mul siuksed, et laekatted, mis üleni lage katavad, võtan ära ja pean panema laeliistud vahele, ma ei saa muidu nõusid panna. Aga praegult on mesilased niivõrd särtsu täis, et niikui sa kuskilt mõnda asja kergitad või seal kolistad, siis kohe tulevad. Täna hommikul läksin trimmeriga, sest mul lennulaudade eest vaja ka rohi maha võtta, niidukiga muu tehtud. Suvel teen seda õhtusel ajal tsärgis. Aga täna olin tarude juures täisvarustuses ja ruttu-ruttu 5 sekundit iga taru jaoks aega ja siis jälle kohe jooksuga järgmiste juurde ja lõpuks padavai tulema, sest kogu mesila oli häireolukorras. Ja nii juba hommikuhämaras. Nad praegu kergesti erutuvad, kuna valvavad oma pesa nii hoolega ja iga meetilk on ju talveks vajalik. Ei taha neid niiviisi häiresse ajada, kui ma seal pikemalt olen, siis nad tulevad ju lausa etteõue. Siis ei tohi teised pereliikmed keegi välja tulla. Tund aega pärast sellist segamist tulevad nad veel õue peale nõelama, kui neil see üldhäire on.
Tänavuaasta on veel selline lugu, et on sellist mett, mis ei suhkrustugi. Purk jaguneb kaheks – see on tavaliselt halva mee tundemärk, aga tänavuaasta on minul näiteks kaanetatud kärgedes mesi, mis ei suhkrustu absoluutselt. Ma ei tea, mis taime oma see võib olla, sookailu äkki, või kuskilt rabaservadest taimede oma. Aga kui muidu mesi suhkrustub paari päevaga juba, siis see seisis kärgedes kaks nädalat ja ikka vedel.
Kui homme on päikseline ilm, siis ma panen nõud peale ja hakkan neid söötma, liiter lahust – kaks osa suhkrut, üks osa vett - taru kohta. Sedasi üle päeva või kahe päeva tagant, siis nendel jääb mulje, nagu oleks korje ja siis hakkavad emad hästi munele ja siis lähevad pered hästi tugevaks. Tegelikult olen ma tänavuaasta natuke hiljaks jäänud. Õige oleks olnud alustada paarisaja grammi kaupa paari päeva tagant kohe kui peakorje lõpeb peale mee võtmist. Minul oli tänavuaasta suhkru taga asi kinni. Nüüd sain poola suhkrut, arvatakse, et see on hea, sest on peedisuhkur. Ega tänapäeval küll ei tea, kotile lüüakse pakendaja, mitte valmistaja silt. Vanasti oli vene suhkur peedisuhkur ja see loeti mesilastele parimaks. Aga mina olen nüüd andnud ükskõik mis suhkrut, eelmised aastad on koti peal olnud, et valmistatud Euroopas – no mine sa võta kinni. Aga mesilased söövad ära ja elavad küll, käärima ka ei lähe midagi. Vanasti, kui see Venemaa suhkur oli, kui söötmine jäi hiljemaks, nad ei kaanetanud ära, siis juhtus vahel nii, et talvel läks tarus käärima. Tänapäeva suhkruga seda ei juhtu. Ju seal konservandid sees, need hoiavad inimese ka toreda ja värske.
Kui homme on päike, siis tuleb mul raske päev, sest söödanõud on mul siuksed, et laekatted, mis üleni lage katavad, võtan ära ja pean panema laeliistud vahele, ma ei saa muidu nõusid panna. Aga praegult on mesilased niivõrd särtsu täis, et niikui sa kuskilt mõnda asja kergitad või seal kolistad, siis kohe tulevad. Täna hommikul läksin trimmeriga, sest mul lennulaudade eest vaja ka rohi maha võtta, niidukiga muu tehtud. Suvel teen seda õhtusel ajal tsärgis. Aga täna olin tarude juures täisvarustuses ja ruttu-ruttu 5 sekundit iga taru jaoks aega ja siis jälle kohe jooksuga järgmiste juurde ja lõpuks padavai tulema, sest kogu mesila oli häireolukorras. Ja nii juba hommikuhämaras. Nad praegu kergesti erutuvad, kuna valvavad oma pesa nii hoolega ja iga meetilk on ju talveks vajalik. Ei taha neid niiviisi häiresse ajada, kui ma seal pikemalt olen, siis nad tulevad ju lausa etteõue. Siis ei tohi teised pereliikmed keegi välja tulla. Tund aega pärast sellist segamist tulevad nad veel õue peale nõelama, kui neil see üldhäire on.
Tänavuaasta on veel selline lugu, et on sellist mett, mis ei suhkrustugi. Purk jaguneb kaheks – see on tavaliselt halva mee tundemärk, aga tänavuaasta on minul näiteks kaanetatud kärgedes mesi, mis ei suhkrustu absoluutselt. Ma ei tea, mis taime oma see võib olla, sookailu äkki, või kuskilt rabaservadest taimede oma. Aga kui muidu mesi suhkrustub paari päevaga juba, siis see seisis kärgedes kaks nädalat ja ikka vedel.
august 22, 2008
22. august: Mesindusaasta lõppes
Praegu on mul põhitegevus kartulivõtt, kaks vaootsa on võetud. Kartul on ilus, madala peal oli osa mädanud ka. Aga ma arvan, et meil on hästi see asi, mõnel pool oli kuulda, et täitsa kole.
Olümpiamängud teevad ka rõõmu. See on ikka suur asi, et Kanter kulla viskas, hõbe samuti suur asi. Nii väiksele riigile kaks medalit on vägev. Ja meil teisedki on ju häid tulemusi pannud, ei ole midagi öelda.
Mesi on nüüd võetud, pered koondatud kahte korpusesse, kaks on kolmes, aga need on nii tugevad pered, et need vist jäävadki talveks kolme. Mul on ennegi seda olnud ja midagi ei juhtu. Mina panin nad kahte nagu kõik pered, aga et mesilased ei mahtunud ära, siis tõstsin tühjade kärgedega korpused kõige peale, et neil oleks, kus öösel olla. Aga mesilased on asjast valesti aru saanud ja on need ülemised tühjad korpused kõik mett täis vedanud - alt mee kõik üles. Nad arvasid muidugi, et ma panin need talveks neile sinna peale. Seda on varemgi olnud, nii et las jääda tühi korpus alla, eelmise aasta kogemus ütleb, et mitte midagi ei juhtu. Suurepäraselt talvituvad.
Aastaring on mesilas otsa saanud, mesilaste saak on koristatud. Tööd on muidugi veel, kärgi on sorteerida hulka, aga põhiring on täis. Tundub, et saagiga ei saa üldse nuriseda, täitsa keskpärane aasta, isegi ehk üle keskmise natuke. Kilod saame tavaliselt siis teada, kui kõik on turustatud, enne me pole nõusid kunagi kaalunud. Aga sinna läheb natuke aega, kaubal on hea minek, ju siis pole ikka mujal hea meeaasta olnud. Vaatsin Maalehes oli, et Viljandi turul oli 70, mujal on kallim, Tallinnas 80-90, Pärnus 100 krooni kilo.
Aga minul algab mesinduse uus aasta, kõik edasine töö on järgmise aasta ettevalmistus. Tuleb igaks juhuks suhkrut sisse sööta natuke, üle viie kilo pole ma viimasel ajal söötnud, sest jätan poolikuid meekärgesid sisse. Ma mõtlen, et looduse poolt on ikka ette nähtud, et mesi on see talvesöök neil, kuigi suhkrulahuse peal talvituvad ka väga hästi. Kindlasti on neid mesinikke, kes juba söödavad, aga mina ei ole veel söötma saanud hakata. Järgmisel nädalal kavatsen väikeste portsudega hakata andma küll, sest see ergutab emad ilusti munema. Paarsada grammi õhtul peale lendu sisse sööta – siis emad munevad, on talvemesilasi palju ja asi edeneb.
Kurjad kui kuradid on mesilased ka praegu, iga väikse erutuse peale tigedad. Valvavad ju oma talvevarusid. Eile õhtul hilja muruniidukiga lasin tarude vahel, kus suvel võin päeval niita, nüüd pidin mitu korda pausi pidama, et nad rahuneksid. Nõelu tuleb ikka aegajalt, ei viitsi ju alati näokatet pähe panna.
Aga nüüd avastasin Kareli kuumaasikapeenra juurest maa seest herilasepesa. Lasin sealt ka muruniidukiga ja kus hakkas sumisema, hea et keegi pole sinna peale läinud. Selle pean kutuks tegema, sest see on nii ohtliku koha peal. See aasta on üldse tohutu herilasteaasta. Mesilasmaja on ka neid paksult täis mis mühiseb, aga nad ei nõela, kui just kärjekahvli ja käe vahele ei jää.
Juuli keskel oli mul see teistkordne sülemlemine, neli peret sealt tuli, kolm nüüd kukkus välja. See on tavaline – juuli keskpaiga perede emad ei hakka enam munele. Ühel perel oli küürakhaue sees, töömesilased hakkasid munema, sellest asja ei saa. Aga eks mesinduses on ikka nii, et vanad langevad välja ja uued tulevad peale. Keegi olla veel nüüdki kurtnud, et sügis käes, aga ikka veel sülemlevad. Ilmselt on see sellest, et peakorje hakkas nii hilja ja lõppes järsult. Need kellel on kanarbikku, neil peaks muidugi korje praegu käima. Meil üks tuttav Uulus ka saab kanarbikumett, tema rääkis, et ta suvemett üldse ei saa, ainult kanarbikku. See on muidugi väga paha, kui ainult kanarbikumesi on, sellepärast et meil selle mee eest makstakse sama hinda mis tavalise mee eest, aga mujal pidi kanarbikumesi olema tunduvalt kallim, ta loetakse palju tervislikumaks. Meie kandis kanarbikku praktiliselt polegi, siit üks kilomeeter eemal on natuke, aga see ei oma üldse tähtsust.
Olümpiamängud teevad ka rõõmu. See on ikka suur asi, et Kanter kulla viskas, hõbe samuti suur asi. Nii väiksele riigile kaks medalit on vägev. Ja meil teisedki on ju häid tulemusi pannud, ei ole midagi öelda.
Mesi on nüüd võetud, pered koondatud kahte korpusesse, kaks on kolmes, aga need on nii tugevad pered, et need vist jäävadki talveks kolme. Mul on ennegi seda olnud ja midagi ei juhtu. Mina panin nad kahte nagu kõik pered, aga et mesilased ei mahtunud ära, siis tõstsin tühjade kärgedega korpused kõige peale, et neil oleks, kus öösel olla. Aga mesilased on asjast valesti aru saanud ja on need ülemised tühjad korpused kõik mett täis vedanud - alt mee kõik üles. Nad arvasid muidugi, et ma panin need talveks neile sinna peale. Seda on varemgi olnud, nii et las jääda tühi korpus alla, eelmise aasta kogemus ütleb, et mitte midagi ei juhtu. Suurepäraselt talvituvad.
Aastaring on mesilas otsa saanud, mesilaste saak on koristatud. Tööd on muidugi veel, kärgi on sorteerida hulka, aga põhiring on täis. Tundub, et saagiga ei saa üldse nuriseda, täitsa keskpärane aasta, isegi ehk üle keskmise natuke. Kilod saame tavaliselt siis teada, kui kõik on turustatud, enne me pole nõusid kunagi kaalunud. Aga sinna läheb natuke aega, kaubal on hea minek, ju siis pole ikka mujal hea meeaasta olnud. Vaatsin Maalehes oli, et Viljandi turul oli 70, mujal on kallim, Tallinnas 80-90, Pärnus 100 krooni kilo.
Aga minul algab mesinduse uus aasta, kõik edasine töö on järgmise aasta ettevalmistus. Tuleb igaks juhuks suhkrut sisse sööta natuke, üle viie kilo pole ma viimasel ajal söötnud, sest jätan poolikuid meekärgesid sisse. Ma mõtlen, et looduse poolt on ikka ette nähtud, et mesi on see talvesöök neil, kuigi suhkrulahuse peal talvituvad ka väga hästi. Kindlasti on neid mesinikke, kes juba söödavad, aga mina ei ole veel söötma saanud hakata. Järgmisel nädalal kavatsen väikeste portsudega hakata andma küll, sest see ergutab emad ilusti munema. Paarsada grammi õhtul peale lendu sisse sööta – siis emad munevad, on talvemesilasi palju ja asi edeneb.
Kurjad kui kuradid on mesilased ka praegu, iga väikse erutuse peale tigedad. Valvavad ju oma talvevarusid. Eile õhtul hilja muruniidukiga lasin tarude vahel, kus suvel võin päeval niita, nüüd pidin mitu korda pausi pidama, et nad rahuneksid. Nõelu tuleb ikka aegajalt, ei viitsi ju alati näokatet pähe panna.
Aga nüüd avastasin Kareli kuumaasikapeenra juurest maa seest herilasepesa. Lasin sealt ka muruniidukiga ja kus hakkas sumisema, hea et keegi pole sinna peale läinud. Selle pean kutuks tegema, sest see on nii ohtliku koha peal. See aasta on üldse tohutu herilasteaasta. Mesilasmaja on ka neid paksult täis mis mühiseb, aga nad ei nõela, kui just kärjekahvli ja käe vahele ei jää.
Juuli keskel oli mul see teistkordne sülemlemine, neli peret sealt tuli, kolm nüüd kukkus välja. See on tavaline – juuli keskpaiga perede emad ei hakka enam munele. Ühel perel oli küürakhaue sees, töömesilased hakkasid munema, sellest asja ei saa. Aga eks mesinduses on ikka nii, et vanad langevad välja ja uued tulevad peale. Keegi olla veel nüüdki kurtnud, et sügis käes, aga ikka veel sülemlevad. Ilmselt on see sellest, et peakorje hakkas nii hilja ja lõppes järsult. Need kellel on kanarbikku, neil peaks muidugi korje praegu käima. Meil üks tuttav Uulus ka saab kanarbikumett, tema rääkis, et ta suvemett üldse ei saa, ainult kanarbikku. See on muidugi väga paha, kui ainult kanarbikumesi on, sellepärast et meil selle mee eest makstakse sama hinda mis tavalise mee eest, aga mujal pidi kanarbikumesi olema tunduvalt kallim, ta loetakse palju tervislikumaks. Meie kandis kanarbikku praktiliselt polegi, siit üks kilomeeter eemal on natuke, aga see ei oma üldse tähtsust.
august 15, 2008
15. august: Mesilased marus
Eile oli mesilaste vaatamiseks päris hea ilm, sest et tuult oli. Tuulega nad ei lähe nii hirmus marru, aga no nõelata sain ikka, käsivartele üks kümmekond korda. Läbi pluusi panevad, paksema riidega kole palav, siis mul t-särgi peale munner, aga sealt panevad läbi. Üheteistkümnes tuli maski sisse ja see pani ülemise moka peale. Ma olin paistes umbes veerand sellest, mis mu proua, kui tema siin hiljuti huulde sai nõelata. Eks huulde ole tegelikult ikka valus saada ka, võtab silmad vett jooksma. Mõni mesilane on väga mürgine, see mul juhtus olema. Mõni ei ole ja see ei mõju üldse. Aga mul on olnud ka paarikümnenõelaseid päevasid, mesinik lihtsalt harjub sellega ära.
Eile oli meil ka tugev rahe, aga mesilale see kahju ei teinud. Isegi vastupidi. Nad olid marus ja hakkasid üksteist röövima küll, aga siis ma panin vähese meega kärjed korpustesse ja jätsin sinna mesila lähedale, et söövad siis puhtaks. Seal käis tohutu mühin, kui terve mesila tormas neid sööma. Mina olin toas, kui rahe ja vihm olid, kui vaatama läksin, polnud ühtegi surnud mesilast, töö käis täie auruga. Õhtuks oli ilusad puhtad kärjed. Kärjed tuleb puhtaks sööta, muidu jäävad neile meekristallid ja järgmine aasta siis mesi kristalliseerub jube kiiresti, kui need kärjed uuesti tarusse panna. Mesilased teevad need nii puhtaks, et ühtegi kristallialget ei jää. Mõnel aastal ei õnnestugi sööta, minevaasta näiteks läksid nii marru söögi peale, et siis ei saanud ise üldse õues olla. Aga see aasta pole hullu midagi.
Eile oli meil ka tugev rahe, aga mesilale see kahju ei teinud. Isegi vastupidi. Nad olid marus ja hakkasid üksteist röövima küll, aga siis ma panin vähese meega kärjed korpustesse ja jätsin sinna mesila lähedale, et söövad siis puhtaks. Seal käis tohutu mühin, kui terve mesila tormas neid sööma. Mina olin toas, kui rahe ja vihm olid, kui vaatama läksin, polnud ühtegi surnud mesilast, töö käis täie auruga. Õhtuks oli ilusad puhtad kärjed. Kärjed tuleb puhtaks sööta, muidu jäävad neile meekristallid ja järgmine aasta siis mesi kristalliseerub jube kiiresti, kui need kärjed uuesti tarusse panna. Mesilased teevad need nii puhtaks, et ühtegi kristallialget ei jää. Mõnel aastal ei õnnestugi sööta, minevaasta näiteks läksid nii marru söögi peale, et siis ei saanud ise üldse õues olla. Aga see aasta pole hullu midagi.
august 13, 2008
13. august: Sügistööd käes
Põhimesi on mul võetud, nüüd käib talvepesade ettevalmistamine, alumiste korpuste äravõtmine ja raamide sorteerimine. See võtab iga taru juures aega ja samal ajal, kui ühe taru teen lahti, siis mesilased saavad sellepärast kurjaks, et naabertarude mesilased tulevad kõik selle lahtise taru juurde, et mett saada. Väljas korjata enam suurt midagi ei ole, mesikas on otsas, lilled on õitsenud See ajab nad kõik kurjaks. Valvureid on suvel üks või kaks, aga nüüd on saatjaskond oma sada, kes kõik üritavad riiete vahele pugeda.
Tarupõhjade nurkadesse tegin ikkagi traatvõrgud alla, kuna niisketel soojadel talvetel kipub mul ventilatsioon nõrgaks jääma. Panen kuue cm läbimõõduga traatvõrgud taru tagumistesse põhjanurkadesse, et alt lisaõhku saaksid. Mul olid nad ilmselt ikka liiga umbsed. Külmadel talvedel on kõik korras, aga soojadel pole kiita.
Eile vurritasin, sain ühe tünnitäie. Alumistest raamidest tuleb veel mett. Lappan praegu kõik tarud põhjalikult ringi, mustad raamid välja, puhtad asemele, ülearune suir välja. Sealt tuleb kuigivõrd mett ka, aga mitte palju. Tõenäoliselt tuleb veidi veel, kui ilm paraneb. Mida hilisemaks läheb, seda kurjemaks lähevad muidugi ka mesilased ja seda põnevam on. Eile olid nii kurjad, et juba eesõueski oli ohtlik olla. Mulle teeb see nalja, kui nad siin lippavad kõik. Sellise ilmaga nagu eile panevad mesilased ka läbi tööriide ja poevad igalt poolt riiete vahele. 5-10 nõela saan ikka, kui nad kurjad on. Mind see enam ei ehmata, nii harjunud. Vahel teeb südame natuke täis, kui kuskile kulmu või huule sisse paneb näiteks.
Kui nüüd talvepesad valmis teen, siis jäävadki tarud kahte korpusesse, osad siiski ka kolme, kuna hauet on nii palju, et nad ei mahu kahte ära. Mesi tuleks liiga ära võtta. Mesilasi on ka nii palju, et osadel tarudel on “habemed ees”, see tähendab, et sees on nii palju, et läheb palavaks, ja mesilased kogunevad lennulaua alla. Need on suvised lennumesilased ja need vähenevad niikuinii. Praegu sünnivad talvemesilased, kes on kuue kuuse eluajaga. Juba juuli keskel hakkavad need sündima. Lesed tõrjutakse välja. Üleeile päikselise ilmaga nägin just, kuidas mitu mesilast sikutavad ühte leske taru lennuavast välja ja tõukavad ta üle lennulaua. Lesed suveläbi absoluutselt tööd ei tee ja sügisel lükatakse üle lennulaua ääre.
Tänavuaasta on olnud raske sellepoolest, et tavalisel aastal olen talvepesasid hakanud tegema juuli keskel, sest korjata enam pole palju olnud. Juuli lõpuks on mul põhikorpused alati paika pandud, alumised korpused ära võetud. Tänavuaasta hakkas meil mesika pealt niivõrd hea korje, et me tänu mesikale põhiliselt mee saimegi. Kogu asi jäi hiljemaks. Kui kogu töö jääb ka hiljemaks, ka see raamide lappamine augustikuusse, ja siis on mesilased alati kurjad. Mina olen Lembit Sirge põhimõtte järgi seda seepärast ka varakult teinud, osa mesinikke teevad aga veel hiljem, ja siis nad on veel rohkem hädas.
Täna päeval käisid meil just PRIA kontrollid ja Rapla lähedalt ühe PRIA naisterahva isa peab ka mesilasi. Tema oli öelnud, et nende kogu aasta meesaak on ainult kolm pangetäit. Ja see on kõik. Kellel oli rapsi ja mesikat, need said, teistel vist oli tõesti kehvasti. Aga mesikamesi on tunduvalt parem võrreldes rapsimeega. Mesikamesi on huvitav mesi, mul pole puhast mesikamett varem olnud. See suhkrustub ära juba kahe päevaga, nelja päeva pärast võib noa sisse püsti panna seisma. Aga maitse poolest täitsa hea mesi. Tänu mesikapõllule ei nurise mina tänavuse saagi üle ka üldse, kuigi eelmise aastaga võrreldes tuleb tänavu natuke rohkem kui pool möödunust. Minevaasta oli muidugi ideaalne, sest vanad mesinikud ka ei mäleta, et nii hea saagiga aastat kui eelmine. Selle peale ei tasu välja minna, nii et mina olen täitsa rahul oma saagiga. Mind päästis muidugi mesikapõld, kui seda poleks olnud, siis poleks küll suurt midagi tulnud, oleks lugu kehv olnud.
Aasta oli üldse mitmes mõttes teistsugune. Kevad tuli hilinemisega, teised sülemlemised tulid juuli keskel peale. Need põhipered, kolm tükki, kes mul olid, läksidki välja. Noored emad ei paarunud või läksid kaduma. Aga eks mesilaste pidamine olegi selline, suureneb ja väheneb, nõrgemad lähevad välja.
Tarupõhjade nurkadesse tegin ikkagi traatvõrgud alla, kuna niisketel soojadel talvetel kipub mul ventilatsioon nõrgaks jääma. Panen kuue cm läbimõõduga traatvõrgud taru tagumistesse põhjanurkadesse, et alt lisaõhku saaksid. Mul olid nad ilmselt ikka liiga umbsed. Külmadel talvedel on kõik korras, aga soojadel pole kiita.
Eile vurritasin, sain ühe tünnitäie. Alumistest raamidest tuleb veel mett. Lappan praegu kõik tarud põhjalikult ringi, mustad raamid välja, puhtad asemele, ülearune suir välja. Sealt tuleb kuigivõrd mett ka, aga mitte palju. Tõenäoliselt tuleb veidi veel, kui ilm paraneb. Mida hilisemaks läheb, seda kurjemaks lähevad muidugi ka mesilased ja seda põnevam on. Eile olid nii kurjad, et juba eesõueski oli ohtlik olla. Mulle teeb see nalja, kui nad siin lippavad kõik. Sellise ilmaga nagu eile panevad mesilased ka läbi tööriide ja poevad igalt poolt riiete vahele. 5-10 nõela saan ikka, kui nad kurjad on. Mind see enam ei ehmata, nii harjunud. Vahel teeb südame natuke täis, kui kuskile kulmu või huule sisse paneb näiteks.
Kui nüüd talvepesad valmis teen, siis jäävadki tarud kahte korpusesse, osad siiski ka kolme, kuna hauet on nii palju, et nad ei mahu kahte ära. Mesi tuleks liiga ära võtta. Mesilasi on ka nii palju, et osadel tarudel on “habemed ees”, see tähendab, et sees on nii palju, et läheb palavaks, ja mesilased kogunevad lennulaua alla. Need on suvised lennumesilased ja need vähenevad niikuinii. Praegu sünnivad talvemesilased, kes on kuue kuuse eluajaga. Juba juuli keskel hakkavad need sündima. Lesed tõrjutakse välja. Üleeile päikselise ilmaga nägin just, kuidas mitu mesilast sikutavad ühte leske taru lennuavast välja ja tõukavad ta üle lennulaua. Lesed suveläbi absoluutselt tööd ei tee ja sügisel lükatakse üle lennulaua ääre.
Tänavuaasta on olnud raske sellepoolest, et tavalisel aastal olen talvepesasid hakanud tegema juuli keskel, sest korjata enam pole palju olnud. Juuli lõpuks on mul põhikorpused alati paika pandud, alumised korpused ära võetud. Tänavuaasta hakkas meil mesika pealt niivõrd hea korje, et me tänu mesikale põhiliselt mee saimegi. Kogu asi jäi hiljemaks. Kui kogu töö jääb ka hiljemaks, ka see raamide lappamine augustikuusse, ja siis on mesilased alati kurjad. Mina olen Lembit Sirge põhimõtte järgi seda seepärast ka varakult teinud, osa mesinikke teevad aga veel hiljem, ja siis nad on veel rohkem hädas.
Täna päeval käisid meil just PRIA kontrollid ja Rapla lähedalt ühe PRIA naisterahva isa peab ka mesilasi. Tema oli öelnud, et nende kogu aasta meesaak on ainult kolm pangetäit. Ja see on kõik. Kellel oli rapsi ja mesikat, need said, teistel vist oli tõesti kehvasti. Aga mesikamesi on tunduvalt parem võrreldes rapsimeega. Mesikamesi on huvitav mesi, mul pole puhast mesikamett varem olnud. See suhkrustub ära juba kahe päevaga, nelja päeva pärast võib noa sisse püsti panna seisma. Aga maitse poolest täitsa hea mesi. Tänu mesikapõllule ei nurise mina tänavuse saagi üle ka üldse, kuigi eelmise aastaga võrreldes tuleb tänavu natuke rohkem kui pool möödunust. Minevaasta oli muidugi ideaalne, sest vanad mesinikud ka ei mäleta, et nii hea saagiga aastat kui eelmine. Selle peale ei tasu välja minna, nii et mina olen täitsa rahul oma saagiga. Mind päästis muidugi mesikapõld, kui seda poleks olnud, siis poleks küll suurt midagi tulnud, oleks lugu kehv olnud.
Aasta oli üldse mitmes mõttes teistsugune. Kevad tuli hilinemisega, teised sülemlemised tulid juuli keskel peale. Need põhipered, kolm tükki, kes mul olid, läksidki välja. Noored emad ei paarunud või läksid kaduma. Aga eks mesilaste pidamine olegi selline, suureneb ja väheneb, nõrgemad lähevad välja.
august 04, 2008
4. august: Teistmoodi karulugu
Nädalavahetusel pidasin sünnipäeva, sai jälle torti meega söödud ja mulle kingiti ilus särk, Eva Herrera töö jällegi. Särgi peal on Karel Mati, Iris Eha ja karu. Karu on õunapuu otsas, sellega mul üks vana lugu, mida olen ikka rääkinud. Oli siuke juhus, et keset metsa mahajäänud vana maja aseme juures avastasin, et karu käib õuni söömas. Muist õunapuid pooleks kukkunud ja muist küünejälgi täis, ära kraabitud. Mina tegin sinna männi otsa istme omale, läksin Türile, ostsin kinokaamera ja hakkasin seal männi otsas öösiti passima. Tahtsin karust filmi teha. Kuus õhtut passisin, siis olin nii läbi, et seitsmes õhtu ei jõudnud sinna. Traktoristi tööd oli päeval ka ju vaja teha. Ja kui kaheksandal õhtul läksin, siis olid õunad kõik ära söödud ja karu ei tulnudki enam. See võis olla üheksakümnendate alguse lugu, digikaamerast polnud keegi veel kuulnud. Vene rubla oli õige lahja juba, kroon oli varsti tulekul. See kaamera on mul nüüd kapi otsas, Karel mängib sellega ikka, aga karu sain nüüd särgi peal siis kätte.
Aga mis mesindusse puutub, siis täna paar tundi oli meil isegi päikest, said natuke töötada, kurjaks läksid väga. Paaril-kolmel tarul sain meekkorpuseid vähemaks võtta – viielt võtan praegu kolme peale. Paar tundi vurritasin mett ka. Korra oleks veel ruttu tarud üle käia ja panna tühjasid kärgi sisse. Nad hullud on vedanud vahepeal suures õhinas alumiste korpuste kärjed ka mett täis. Vaja oleks panna tühjad kärjed, et emad saaks aktiivselt muneda, sest nüüd munetud munadest sünnivad need mesilased, kelle eluiga on 6 kuud, talvemesilased. Praegu tuleb neid ergutada. Suvemesilased elavad ju kuu-poolteist. Aga õhtu läks nii külmaks ja mesilased kurjaks, homseks lubas lausa padukat ja tuult ka, aga küllap ta teeb ilusamat ka. Täna hommikul tulid veel õitolmugagi koju, nii et korje ka veel käib.Aga vurritamisega sain üle kahe tünni, rohkem kui 80 kilo siis. Sees paistab veel, ilmselt tänu mesikapõllule, ja küpset mett on ka. Enam pole seda probleemi, et mesilased töödelda ei jõuaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)