31. märts: Mesi aitab külma vastu

Õhutemperatuur 14,5. Pooltel tarudel põhjad vahetatud, võtsin alumised korpused ära, et kütet kokku hoida. Üldine seis on rahuldav, vaatamata niiskele talvele. On tugevalt kaanetatud hauet, noori mesilasi mitmes tarus. Lahtine haue puudub. Kuna ilmad on jälle külmaks pööranud, on emad munemise katkestanud. Homme jätkan, kui on ilus ilm. Mesilased söövad sooja saamiseks mett ja lehvitavad tiibu. Kellel tuba külm, söögu mett ja lehvitagu tiibu - saab sooja.

28. märts: Ootamise aeg

Puhastuslend oli 10. märtsil ära, ja siis oleks pidanud hakkama haude areng pihta. Peale puhastuslendu nägin, et mul on talv edukas olnud, sest kõik pered elus ja põhjades hallitust oli vähe imelikul kombel. Ma arvasin, midagi pöörast on, no nii niiske õhk talve läbi. Minev aasta ma sain hea nipi, kui ma ühes turismitalus loengut käisin kuulamas. Üks mesinik rääkis, et panna lae peale tuuletõkkeplaadist tükid. Mina panin Viisnurga praakplaaditükid, aga see põhimõtteliselt sama – laseb õhku läbi ja imeb niiskust sisse. Panin need katuste alla ja see oli suurepärane nõuanne. Tänavu aasta on tarud täiesti kuivad tänu sellele nipile.

14. märts katsusin laepealseid, osad olid soojad ja ma arvasin, et emad hakkavad kohe munele. Siis on laepealne tuline (34-36 kraadi) käega tunda. 1. aprillil minu prognoosi järgi oleks pidanud hakkama uued mesilased sündima, aga asi lükkub edasi. Eile hommikul külvasin tuhka lumele, sest ma kartsin seda (ja õigesti tegin), et päike tuleb välja, läheb soojaks, nad hakkavad lendama. Aga kui tarude ümber on lumi, nad laskuvad lume peale. Ja kes lume peale laskub, see on sealpaigas. Aga kuna ma külvasin tuhka, oli täna juba musta maad piisavalt, päike võttis nii hästi. Need, kes maha vett läksid võtma, said ilusasti lendu.

Täna käisin mesilas, vahepeal oli nii külm, et kui pisteliselt mõõtsin temperatuuri (panin peopesa katuse alt nende lae peale), see pole veel 34, mis tähendab, et nad kobardusid uuesti talveasendisse.Täna oli juba ilus ilm ja muide lendasid üksikud juba. Minul muret ei ole, kuna mul õnnestus puhastuslennu päeval nii palju sisse piiluda, et nägin, et söödavaru on piisavalt, mis on praegult kõige tähtsam. Rohkem sisse vaadata ei saa, alla 14 kraadi varjus ei ole mõistlik neid lahti teha, no mitte mingil juhul tänase ilmaga, kui lumi maas on. Nad lendavad laiali ja kukuvad lumme, kangestuvad ja jäävad maha. Siin mitmed mesinikud, kellega ma olen rääkinud, on täitsa mures, et asi ei ole õige. Mina arvan, et ei ole põhjust muretseda – aeg on veel varane, nad teavad ise kõige paremini, millal ja mida nad teevad.

Nii et praegult on lihtsalt ootamise aeg. Midagi teha ei anna nii külmaga. Sellist kevadet mina ei mäleta. Kõik kevaded on minu mesinduse ajal olnud siuksed, et ma olen saanud puhastuslennu päeval juba sageli taru põhjasid suurema osa ära vahetada, puhtad põhjad alla. Vanad on hallituse ja surnud mesilastega kaetud. Tavaliselt 1 päev ikka on peale puhastuslendu veel soe, aga meie kandis oligi ainult 1 päev nii soe, kus nad hoogsalt lendasid. Sellega oli kogu lugu, siis läks nii külmaks. Nüüd veel lumi takkapeale, siukest asja ei ole mina tõesti oma praktikaajal näinud. Sellepärast siin üks minust palju vanem mesinik on täitsa pabinas, et ei tea, mis seal sees nüüd toimub, et ei saa vaadata. Tal on lamavtarud. Mul korpustarud, nendega on asi lihtsam, temal tükk tegemist et sinna raamideni jõuda. Mina ei pabista, sest remmelgas ka veel ei õitse. Minev aasta näiteks juba õitses, päeval õietolm tuli täie hooga tarudesse. Tänavu aasta tõenäoliselt kui soojaks läheb, tuleb panna suirakärgesid sisse, mis sügisel sai varutud. Kuigi vahepeal juba väideti, et pole üldse vaja meie kliimas suira varuda, et mesilased saavad õietolmu kohe kui lendama hakkavad. Aga näed, kõik aastad ei ole ühesugused. Tänavu aasta on hea, et on tagavaraks neid.

22. märts: Mesinik - hea amet

Just üleeile sain venna ja mõnede teiste mesinikega kokku ja arutasime, et hädasti oleks vaja vaadata, kas suira on. Niipalju sain puhastuslennu päeval õnneks vaadata, et söödavaruga ma veel ei pabista, äärte pealt kergitasin liistusid ja paistab mett küll.

Aga eks iga päev on isemoodi huvitav, kohe päris ootad, millal saaks jälle minna. Mida rohkem tegeled, seda põnevamaks läheb, et mis nad teinud on ja kas nad on kogund ja kas on emad munenud. Ta on nagu igasugune koduloom, et kui sa taga tegeled, siis ta saab kohe täitsa omaks loomaks. Nad tunnevad ka nägupidi. Kui käid sageli seal kallal, ega nad siis ei ole ka nii kurjad, tunnevad nagu ära. Kui oled eemal või kui võõrast lõhna on, on kurjad. Näiteks ükskord pidin minema, ilm läks pilve, mõtlesin, et annan aega, tangin traktori täis. Aga pritsis riiete peale traktorikütet, ja kui mesilas esimese taru lahti tegin, siis mul oli tegemine, et taru kinni saada. Nii kurjaks läksid. Vahetasin riided ära, pesin käed hoolega ära ja läksin uuesti ja siis oli hästi.

Igav töö on vurritamine ja kaanetamine, kui ei ole mesilastega tegemist. Siis nad tulevad sinna mesindusmajja vargile, siis see sumiseb ja seal on palav, ja mina pean seda vurrivänta ajama. Elektrivurrini pole veel jõudnud. Vaha sulatamine on ka tükitöö. Tarude kallal ei ole kunagi igav. Nagu piltide peal, mesinikul on valge kaabu peal, jalutab seal, mesilased töötavad. Mõtle, kui sul seal on 60-70-80 tuhat mesilast tarus, kümne taruga miljon sulast töötavad, milleks sa siis ise pead rabelema. Ainult kaabuga jaluta seal vahel ja vaata, kuidas vehivad. Ja need sulased on kõik tüdrukud, isased on ainult lesed, kellel pole nõela ega tee absoluutselt tööd. Neid on vaja paaritamiseks, aga ütlevad, et kui kõik lesed ära hävitada, siis mesilastaru ei tööta ka. Samal ajal sügisel, kui on korje läbi, kõik lesed tõugatakse üle lennulaua ääre maha. Suvi läbi tööd teinud ei ole ja talvel taru ka nendel pole vaja raisata.

20. märts: Mesilastest

Alguses olid mul itaalia kollased. Nüüd need juba peaaegu kadunud ja lähen kraini peale, sain kraini emased ja nüüd on hulga rahulikum.

Mesilane on ilus karvane loom, ega ta kuri absoluutselt ei ole. See on multifilmides, et mesilane näeb inimest ja kohe tuleb – ei. Tema on kuri ainult siis, kui sa teda kiusad, talle haiget teed, mett ära võtad. Kui siin suvel korjeaeg on, mina tavaliselt käin samamoodi t-särgiga seal vahel. Nõelu sain lapsest peast päris kõvasti, kui nad vahest kurjaks said. Meite varustus oli siuke, et see näokate läks ka neid täis . Aga nüüd, kui siin meie koeraga jooksime, võibolla 20 nõela tuli korraga, aga ega paari-kolme pärast ei viitsi ju veel kindaid panema minna. Nõelamine on nagu nõgesekõrvetamine umbes, sama ebamugav, aga inimese mõte on see, et oi mesilane tuleb, nüüd ma lähen paiste. Kui just otsest allergiat pole, pole häda midagi. Näkku saada küll ei taha, siis paistetab silm kinni, aga ega mujal minul ei paisteta enam ammu.

Ühel mehel oli Vigalas sada taru ja tema naine läks mesilase nõelaga, ühe nõela sai, autoga ei jõudnud haiglassegi. Inimene pidi kannatama kolmsada nõela, aga kõik, kes on läinud, on läinud ühega.

Mul proua ka kardab. Ta on kaheksa aasta jooksul poolteistkorda juba nõelata saanud – kui nõel ei jää sisse, loetakse seda pool korda.

Mul oli see asi ikka nii ununenud, et ega ma algul ei julgenud sinna heaste kallale minna – kui nüüd tagantjärgi mõelda. Siis ma olin kohmakam, kui mul üks korpus maha kukkus ja kus me koeraga lidusime nii et. Koer kartis pärast, ei tulnud talvel ka mesilasse. Aga samal ajal kass, kui ma seal töötan, ta on lennuavast meeter, vahel lähemal, istub seal, mesilased käivad üle pea, ta ei vaata mesilaste poole ja ükski teda ei nõela. Vat huvitav, miks mesilane kassi ei nõela. Ta tuleb mulle sinna seltsiks ja kui mina töötan ja ümberringi see mass sumiseb, tema istub rahulikult ja peseb silmi ja just taru ees alati.

17. märts: Aastad pole vennad

Igal mesinikul pidi tulema korraks mõõnaseis, siis kui ta arvab, et ta kole tark on. Minul oli see minev aasta. 12 või 13 peret talvitusid - tugevad terved pered kõik - aga sülemles ainult 1 pere. See on mesiniku unistus, et nad ei sülemleks. Aga mina paljundan sülemlemise teel, emade kasvatamiseni pole veel jõudnud. Võibolla sel suvel jõuan, tõugu vaja arendada. Ühel suvel oli 32 nime, osa olid varuema peresid, tänavu aasta lähen 25 peale kindlasti, meil turgu on. See on sama hea nagu tuuleenergia tootmine, see tuleb mittekuskilt. Ja 70% kasu on veel mesilastest see, mida mesinik otse ei saa – see on tolmendamine. Mesi ja vaha ja suir – need on ainult 30%.

Kõige rohkem saab kogemusi nii – käisime Hiiumaal, vanade mesinike taha sättisin end istuma bussis, vat sealt tuleb tarkus. Minu käest on sageli küsitud, et mis nipid sul on, sa saad palju mett. Ega mett saavad kõik, igal omad nipid. Mina meearvestust täpselt ei pea, aga üle 100 kg meega tarusid on igal suvel olnud. Minev aastal ka kaks tükki töötas surnuks. See tähendab, et taru on kuues korpuses ja löövad alla välja mett nii täis, et hauet ei ole. Kui sügisel avastad selle meevõtu aegas, siis on hilja, võid kärgesid panna, aga nendest emadest enam ei saa asja. Need emad on vist munemisvõime kaotanud ja tarud kipuvad välja minema. Üleminev aasta läks ka mitu tükki välja. Võibolla minul endal annab midagi ära teha, eks seda asja annab õppida eluaeg – nagu üks vana mesinik ütles, kes oli 82-aastane – targaks ikka pole saanud.

15. märts: Meest

Mina söön mett hirmsasti. Tordi peale panen, tort on meega väga hea. Kui ma sööma hakkan, siis purk on tühi, aga siis vahel ei taha mitu nädalat, ei tule üldse meelde. Vahel tuleb kohe isu, ta on hea asi. Maitse järgi eristada ei suuda, ainult kanarbikumee. Võilillemeega tuleb ka vurritamise aegas kohe võilille lõhna, ja pajumesi oli üks aasta, siis pajukoore lõhna veranda oli täis, kus ma vurritasin. Lilled õitsevad enamvähem samal ajal, eristada siin ei saa.

Võrdlemisi hea maa on meil siin, need mahajäetud põllud pluss remmelgat metsas. Suvel on siin põllu peal võililli kohutavalt, rapsi kasvatas ka üks siin minev aasta, siis sai rapsimett kõvasti. Ja põhiline on raiesmikud, suvel üksvahe nad ainult üle heki sinna metsa poole panevad. Käisin metsas vaatamas, et mida nad toovad, ei näinud mina ühtki mesilast, aga sinna nad põrutavad. Metsaraiesmikus on mustikad, pohlad, metsvaarikad, kanarbikku on siin vähe. Pärn on väga hea, neid on siin palju, mesikat kasvatame ise. Üks aasta oli 6 ha, aga niisugune suvi oli, et ükski mesilane polnud mesika peal. Mesikas tahab, et öösel peab olema üle 20 sooja, et nektarit tuleks, aga ööd olid jahedad. Mesikas on väga kahtlane, üldse meetaimesid kasvatada praeguse kütusehinna juures ei ole tasuv. Meil siin naljapärast on hektar või kaks kasvamas. Meie mesi osutus kord testimisel ka pärnameeks. Ühed ostjad, kes siin käisid, maitsesid ja ütlesid kohe, et see on “lipa” ja tuligi nii välja - pärnamesi. Aga meil on omal mitu suurt pärna ja ümber ka. Pärn ei anna nektarit igal aastal, minev aasta meil polnud ühtki mesilast pärnadel, kuigi pärnad olid küll õisi täis. Minev aasta üldse oli teistsugune, tükk aega mett ei olnud, aga kui järsku tulema hakkas, tuli kohutavalt. Paari nädalaga löödi tarud täis, mul pole varem kuues korpuses nad olnud, kuuekümne raami peal. Kaks taru langes niigi välja, nad oleks pidanud kaheksas korpuses olema, aga ma juba kuuendaga panen pukki alla, et ulatuda.

12. märts 2008: Minu mesinduse kaks algust

Olin siis kaks-kolmteist. Oli kesksuvine aeg. Meie leidsime vennaga metsast kaks suurt haavapuud, kus elasid sees mesilased. Minu emapoolne onu Vigalast oli mesinik. Onu ütles, et tema teeb meitele mesipuu ja kui metsast õnnestub saada, siis me toome need mesilased ära ja paneme tarusse. Onu tuligi hobusega ükskord taluõue, see sindlitega üle löödud taru vankri peal, siukest telliskivipunast värvi, ja siis me läksime metsa. Mina olin pisike ja vaatasin rohkem eemalt, aga ema oli ka ja onu, suur kahemehesaag kaasas. Padjapüüridele õmmeldi traatvõrgu tükid külgedele, see oli näokaitseks. Siis saeti see haavapuu hirmsa raginaga maha ja seal nad siis paar tundi askeldasid. Läksime rõõmsalt kojupoole, onul oli sülemikast kaasas, ja mesilaspere oli kastis. See läkski sinna puu sisse ja siis oli meil mesipuu. Isa hakkas omakorda meisterdama mesipuid toas, lõpus üle kümne oli tal neid. Minu 4 aastat vanem vend läks sõjaväkke, mina jäin isa abiliseks. Meite varustus olid paljad käed ja needsamad padjapüürid peas - ja nõelata saime hullumoodi.

Vahepeal oli minul pikk vaheaeg, mitmeid aastakümneid, kui ma traktorist olin. Traktoristil polnud ju aega lõunatki süüa. Aga vend oli metsavaht, tema pidas koguaeg mesilasi. Mesinduse mõte on mul olnud eluaeg. Kui mõnda mesinduse raamatut poes nägin, ostsin ära, kuigi siis oli veel mitukümmend aastat, kuni mesilasi ise pidama hakkasin. Kui põllumajandus ja sovhoosid lagunesid, tuli mul mõte, et hakkan pidama. Esimesel aastal, see oli vist 1999, oli mul kaks mesilaspere. Esimesed tarud olid mul valmis tehtud ja ootamas, ma olin niipalju kirjandust uurinud, et minul olid kohe korpustarud.Vend ütles, et tema annab, nagu traditsioon on, uuele tulijale esimese pere tasuta. Teise pere ostsin temalt. Järgmine aasta ostsin ja sealt paljunes, jäime 7ga. Ostsin uued pered vennalt, ma teadsin, et tal on heasti kurjad mesilased, tähendab, heasti töötavad ka, kärtsud ühesõnaga. Mesilane peab kärts olema, teeb tööd ja korjab, kes on siuke lontu, ega see ei nõela ega korja ka. Nagu koer, kes haugub, see valvab, kes on lontu, sellest pole kasu.


Kui tulid mesinduskursused ja me tegime ettevõtluse alustamiseks toetuse saamise pabereid, siis mul oli 7 taru ja 7 peret juba sees. Tegin kõik need komisjonid ära ja seal oli Raikkülast mesinik spetsiaalselt komisjoni pandud, et oleks, kes oskaks küsida. Vastasin kõik ära ja tõestasin, et minu mesila annab palju rohkem toodangut kui tema oma. Mul korpustarud, aga temal vanad lamavtarud, seal pole midagi võtta. Lamavtaru tegelikult teeb täpselt sama töö nagu nüüd olen kogenud. Vahepeal reklaamiti, et lamavtaru ei kõlba kuskile, aga ei, vahet pole midagi. Ma ei tea, kas nüüd ka selliseid ettevõtluse toetusi on, aga 10 000 krooni, mis mina sain - nüüd ei teeks sellega enam midagi ära, aga siis oli sellest suur abi. Mina tegin ise tarud, raamid ja sülemikastid ja kõik mis puust. Kui kõik osta, mis vaja – tarud ja pered ja varustus, siis kasumisse saada on üsna tegemine. Parem on ära osta – Maalehes oli nüüd just, et müüa 20 mesitaru koos peredega. Siuksega alustada tasub täitsa – osta ära mõne vana mesiniku kogu kraam kasutatud peast. Aga poest ja uuena ostes võtab päris mitmeid aastaid, et kasumisse jõuda.

Kui mina hakkasin, siis moodsatest plastmasstarudest polnud midagi kuulda. Mina olen oma tarudega täitsa rahul, tarukorpused on mul tegelikult enda välja mõeldud, et kuidas ma just täpselt teen. Mitmes vanas ajakirjas ma neid vaatasin, et kuidas keegi on teind ja mina mõtlesin omaarust kõige parema välja. Ja olen täitsa rahul. Omafinantseering oli meil ka, kaks pulli näitasime ette, väga rahul oldi. Metsallik oli ametlikult nõustaja, temast oli palju abi, sest tema aitas äriplaani teha, käis meil vaatamas, kuidas läheb. Ükskord puhastuslennu päeval ta käis mesilas – siis mul oli päris hulka neid juba – ta seal seisis lennuaugu ees lausa, mina ütlesin, et rikuvad tal uued riided ära...

Nii ta läks.