1. oktoober: Minu päevaraamatul uus aadress!

Meil siin hakkab see karuteema juba ära tüütama – igast kandist kuulda. Nädalavahetusel helistas minu vend, kes ka mesinik, ja nüüd olid siis karud tema kahes mesilagrupis rüüstamas käinud. Ühes kohas läks kolm taru, teises üks. Mul vend peab mesilasi ka meie sünnikodus, aga seal aastaringi kedagi ei ela, ainult suvitamas käiakse, ja nii oli karud käinud läbi kõik õunapuud ja kuurid ja uurinud seal asja. Kõik oli õues segi puistatud – inimese lõhna ju pole – et kas veel midagi süüa peale mee.

Mina jahimehena jälle ei ütleks, et karusid liiga palju on. Meie jahimaa peal arvavad mehed, et elab umbes 8 karu. Mehed lasid meil siin ühemkaru maha küll, aga üsna väike lasti. Suuri samas on veel järel. Mesinike jaoks on karusid muidugi liiast juba, aga jahimeestele liiga vähe. Karunahast saab hea vaiba, karu lihakeha ostetakse kokkuostus 200 krooni kilo, kujuta pilti, kui karu kaalub 300 kilo... Vot mis maksab üks lihakeha. Ja restoranis tuleb üks pisike portsjon taldrikule, ja selle hind veel suurem kui kilo liha omahind.

Aga eks mesinduslikult tüütab karu ära. Siin tee peal läks veel hiljuti meilt ju 300 meetri pealt mööda suur karu koos väikesega, aga õnneks sisse ei tulnud, isegi kesapõllal mesila juures ei käinud. Mul vennal käis ka keskkonnamees akti tegemas, ja ta olla öelnud, et elektrikarjus siiski aitab päris kenasti – ja mul ka nüüd karjus seal üleval. Lisaks hakataksegi nüüd karukahjusi hüvitama.

Minul oli väike kahju – üks taru on piisk merre. Eestimaa peal kokku on vist juba iga päev karukahjustusi. Mul vennal käis karu ka kevadel, aasta jooksul tal viis taru läinud, mul ainult üks. Vara muidugi kiitma hakata, pärast on homme kõik äkitsi läinud... Igal hommikul on esimene asi – lähen õue ja vaatan mesila läbi, kas tarud on püsti. Ei tahaks, et ta enam tuleks. Tarud on kenasti söödetud, Apistanid sees, kõik korda tehtud. Oleks väga kahju, kui veel mõne sirgu tõmbaks ja laiali puistaks.

Mesilas polegi enam õieti midagi teha. Viimased paar-kolmkümmend kärge sulatasin nüüd eile ära. Varsti võtan Apistanid välja. Sügisel oli tugevalt varroalesta sees, suvel polnud midagi märgata.

Muidu metsatöö ootamas, pole veel alustanud. Künda on vaja veel natuke. Aga laupäeval, 4. oktoobril läheme perega Velise laadale. Loodame, et on ilus ilm, meil siin palju laadalisi tulemas, pisikesed ka pundis. Üks aasta me müüsime ise ka Velise laadal mett, aga nüüd pole mitu aastat seda teinud. Mesi saab kotto enne otsa, tahtjaid nii palju. Saab näha, kas seal meemüüjaid on ja mis nad hinnaks küsivad. Eks teeme mesinikega seal juttu ja uurime, kuidas läheb neil. Nii et kohtumiseni Velise laadal!

Aga kes mu päevaraamatut edaspidi ka lugeda tahab – see kolib nüüd uude kohta ümber. Tulge arutame mesindusasja edasi siin: www.maaleht.ee/blog/mesinikallu/!

25. september: Hüvasti, kombain!

Mesilasse ei olegi vahepeal praktiliselt asja olnud. Olen vaatamas käinud – lendavad ilusasti nüüd sooja ilmaga. Mesila sumiseb täielikult. Ehk leiavad kuskilt veel nektaritki. Aga meie läheduses olid jälle karude jäljed, mesilat nad õnneks ei külastanud, olid mööda läinud. Eile hommikul pori peal märkasin kahtesid karude jälgi. Eks oht on muidugi olemas, mul küll elektrikarjus, aga olen kuulnud mitmelt, et see ei päästa. Ei tahaks küll, et nad enam tulevad.

Selle aasta mesi on praktiliselt otsakorral. Tervikuna ongi nii, et 2/3 eelmise aasta saagist oli tänavune mul, ja lehtedest lugesin, et sama paljudes kohtades. Saime müüa ja endile jäi ka, rohkem anda ei ole, kuigi küsitakse koguaeg.

Varroatoosi tõrje käib praegu, Apistanid on sees, lestasid on sel aastal millegipärast siginenud. Nüüd on need küll juba kutud, aga Apistanidel lasen veel olla.

Vili on koristatud, kombain on maha müüdud. Lõpetasime teraviljakasvatuse ära. Üleeile lõpetasime vilja ja eile ka kombaini. Selle kombaini vanuseks sai tänavu sügisel juba 20 aastat, praktiliselt vanaraud, aga töötas veel, ja uus omanik töötab temaga edasi. Aga eks mul siin tegemist ole ikka, varsti saab lehti riisuda, praegu niitsin veel mesilas muru. Maal tegevust leiab ikka. Igavusehirmu pole, ise peab tegevust otsima.

17. september: Veel veidi karujuttu

Ma imestan siin ikka veel selle üle, et karud meil ainult ühe taru ära rüüstasid, lihtne oleks olnud ju teised pikali paisata, aga nad teisi ei puutunud üldse. Katkise taru mesilased saatsin teistesse peredesse – mesilastel siuke komme, et hädalised võetakse alati vastu teistesse tarudesse, väga harva, kui hakatakse välja ajama. Kui suvel saab mõnes tarus mesi otsa või mesilane ei jõua õhtul oma kodumesilasse, siis võteakse see naabermesilaste juures vastu, ööbib ära ja hommikul läheb oma koju.

Meil on karud need raamipulgad lausa puhtaks lakkunud, mitte hammustanud. Magusat asja süüakse ikka limpsides. Ja aega ja julgust on neil küll olnud, et võtsid mesilamaja juures oleva taru, mitte mõne heki äärest. Jälgi pole praegult rohkem näha olnud, ma metsa vahel tee peal käin iga päev vaatamas.

Ain Aavik kirjutas mu eelmisele sissekandele vastuse. Mesindus.ee-s on näha ja lugeda, mida karud tema mesilas ette võtsud. Ja see mesilarüüstamine oli ikka kole, 9 taru on ikka väga kõvasti kahju. Tundub, et karud on sel aastal eriti liikvel. Aga no saab näha, ehk mulle rohkem karu ei tule, mul kaks tuuleveskit seal mühisemas ja elektrikarjus ka ees.

Varematel aastatel oli meie kandis karusid vähe, mujal Eestimaal peetakse nende peale jahti ju kaua. Aga äkki on ilmunud meie kanti ka. Tänavuaasta pidid hundid lambaid ka palju murdma. Eks metssead ja kitsed teevad ka kurja. Tundub nagu jahimehed ei viitsiks enam loomi lasta, need sõidavad džiipidega ringi, kui sealt aknast ulatub, siis lasevad. Kui mina olin noor mees, siis meie käisime ikka metsas jahil, nüüd käiakse rohkem maantee peal. Ma olen praegugi jahimees, aga suurtest jahtidest enam osa ei võta. Ametlikult hakkasin 68. aastal. Esimene jahipüss tuli juba siis, kui 5. klassis käisin.

Peale elektrikarjuse paneku polegi ma mesilas midagi teinud. Kombainile ajasin hääle sisse, just läks viljakoristuseks. Ilmad läksid ilusamaks ja oma vilja ja naabri vilja veel natuke koritsada. Pühapäevaks lubab päikest, siis saame vilja ka lõpuks ära.

Mesilas on veel lestatõrje Apistanid sisse panna, aga ma ei ole nendega veel kiirustanud, kuna hauet on palju sees, lasen mesilastel välja kooruda enne. Siis panen lestatõrjeribad sisse. Siis on selle hooaja tööd läbi. Vaha sulatamist veel on.

9. september: Kolm karu, ei ole muinasjutt

Läksin eile hommikul jalutama ja nägin, et meil olid karud käinud taga pihlakate otsas, kõik oksad katki murdnud ja alla loopinud ja muist marju ära söönud. Tee pealt leidsin karude jäljed. Karud olid tulnud üle kraavi kaerapõllule. Siis tulin koju tagasi ja läksin mesila taha põllule, jälgi ei olnud.

Ja kui mesila juurde tulin, siis avastasin, et ohhoo: plankaed pikali lükatud, latid puruks kõik, tarukoprused laiali, kärjed ka. Kaheksa haudmekärge ära söödud, raamid muidugi alles, kaks meekärge maas. Äärmised kärjed, kus korpuses on mesi, seda ei taheta, tahetakse vaklu. Nii et mesikäpp on vale sõna, ta on vaglakäpp. Ta ei taha mett, vaid tõuke koos mesilastega. Kujutage ette, kui maitsekas see on, kui pimedas hammustad kärge, seal on tuhat mesilast ka veel iga suutäie peal, suulagi õhetab mõnusalt. Seda ei oska ära arvatagi. Haudmekärjed on ju paksult mesilasi täis, kõik mesilased on haudme peal, soojendavad seda...

Aia taga on karud söönud neli kärge ära, kolm olid kaugel heinapõllu peal, ja üks veel eemal teise põllu peal. Kõik on laiali, nad on seal madistand ja jooksnud ja üksteist tõenäoliselt taga ajanud. Arvatavasti kaks noort just, kes emaga kaasas olid. Need saavad talvel kaheaastaseks, tavaliselt sellised ei ole emaga koos, aga seekord olid. Karu paaritub iga kahe aasta tagant, aga need on parajalt suured pätad juba, jäljed on 10 cm laiused. Tahaks neid põngerjaid päris näha. Need on põhilised magusamaiustajad olnud.

Mul naabrimees Jüri käis kohe pilte tegemas, tema fotod on siin juures. Ütles veel, et karud tegid nii head reklaami, et nüüd meetahtjaid veel rohkem. Et kahju saab kanda reklaamikuludesse.

Keskkonnateenistus käis ka kohal, tegid akti ja septembrikuu jooksul saab vastus selgus ja peaks tulema 1000 krooni hüvitist taru pealt. Selgus, et eelmine päev olid see keskkonnamees käinud veel kuskil mesilas, kus nädala jooksul oli 6 taru kutuks tehtud ja üldse on praegu pidevalt karurünnaktest kuulda.

Aga et karud tulid meile siia metsast nii kaugele ja nii maja lähedale, see on uskumatu. Mul see plankaed on suure hooga puruks hüpatud. Samal ajal meil koer oli öösel lahti, aga kas ta siis kartis, et ei julgenud haukudagi, mine tea. Täna õhtul tuli minuga koos mesila juurde, aga hoidis hästi ligi ja arglik oli. Ma panin elektrikarjuse sinna üles ja tuuleveski käima. Ei tahaks, et nad rohkem tuleks. See pere on kutu, emamesilane on otsa saanud ja suurem osa töömesilasi ka. Ma panin ühe kopruse, mis järgi oli, sinna aluse peale, aga järgijäänud mesilased jooksevad rahutult, ema oli tõenäoliselt haudme peal ja söödi ära.

Eks tegelik kahju on muidugi suurem kui see hüvitis, sest see oli mul ilus suur pere. See veel mul proua-nimeline pere, sest tema avastas selle sülemi männi otsast. Kaheksa raami hauet oli praegu, oleks tugevana läinud talvituma ja tuleva aasta oleks hea meepere saanud. Aga midagi teha ei ole, juhtub ka sedasi. Peaasi, et nad rohkem ei tuleks. Ma põletasin püssirohtu seal eile õhtul, see lõhn jääb märja maa peale, pidi olema hea hirmutamise vahend. Ma kontrollin ära kõik võimalused, et neid siit eemale peletada. Karulaskeluba on jahisektsioonis olemas küll, aga poegadega karu ei lasta, lastakse isakaru ikka enamasti.

Mesilastel võtsin üleeile söödanõud pealt ära, nii et kui karud tulid, need pistsid nahka kõik need 7 kg suhkrut, mee ja haudme takkapeale. Lähen vaatan veel nüüd korra mesila juurde, keskkonnamees arvas ka, et nad võivad tulla paari päeva jooksul tagasi, nendel on maik suus.

Suvi läbi on mesindusega jännatud, nüüd tuleks vaha veel kõvasti sulatada, aga ma ei viitsi praegult. Tavaliselt kui mesi saab võetud ja söödetud, siis tuleb siukene moment, et aega oleks nagu järsku küll. Siis varsti tuleb jälle põnevus ja tahad jälle käia ja teha seal ühtteist. Aga niikaua käin hoopis seenel, õudselt palju on neid tänavuaasta, mitu purki täis soolatud juba. Seenevalik on väike, kõik on võiseened. Täna näiteks ei saanudki kuigi kaugele minna, kui 20-liitrine ämmer oli täis, ja veekindla jope taskud takkaotsa.

Aga täna oli tore päev, meil käis külaline, ja tuli sellesama blogi peale. Väga huvitav oli rääkida, temal 25 peret praegu, teeb ka ise kõik oma tarukorpused. Meeldib ka katsetada ja proovida ise kõike oma mesilas. Minust viis aastat noorem, ja pensioniajaks ju mesindus on tore tegevus. Nii et ühiste huvidega ikka mõnus juttu ajada ja asju arutada. See oli väga kena üllatus.

4. september: Söödan edasi

Eile vaatasin tarudesse sisse, neil oli tugevalt sööta ja hauet. Panin kaks liitrit sööta, üleeile ka. Mõnele nõrgemale kolm, kus vähem sööta paistis. Üldiselt on sesi täitsa normis. Neil sees küll veel meekärgesid, nüüd saavad suhkrulahust ka. Peredes seisu olen saanud ära vaadata.

Eile käisin seenel ka metsas, aga sattusin valesse kohta, seeni oli vähe. Palju oli kuuseriisikaid, aga kõik olid ussitand. Pohlasid ka meie kandis peaaegu pole, aga keegi tark teadis öelda, et jõhvikaid pidi palju olema.

Ja eile hommikul terevisioonis näidati vaatlustaru, olen seda mitmel pool näinud, kui me ekskursioonidel käisime ja ma kavatsen omale ka siukse talvel teha. Tore vaadata, ainult seal peaks sõbralikum tõug sees olema, et kallale ei tule kohe.

31. august: Ettevalmistused uueks aastaks

Praegult on ilus rahulik periood, söödanõud on peal, mesilased saavad süüa. Üle päeva annan liitri lahust igaleühele. Lahuse sain ilusasti pandud, enam nad nii kurjad ei olegi. Meevõtmise ajal vahepeal lähevad marru, aga nüüd läks rahulikult. Ainult ise peab olema hoolas, et ei lase olukorda kontrolli alt ära. Niikui pealt on taru avatud, suits peab valmis olema. Läks ladusalt ühesõnaga.

Meesaagist tegime ka kokkuvõtet, ilmselt on kolmandiku võrra vähem kui eelmisel aastal, aga eelmine aasta oli väga hea, nii et nüüd võib panna hinde hea. Üldse ei ole nuriseda. Suvel ehmatas küll ära vahepeal, kui tundus, et ei tulegi üldse mett. Teised mesinikud siinkandis ütlevad sama, et ei tea kust, aga äkki löödi tarud täis. Nii et loodus ei jäta inimest kunagi päris ilma.

Täna oli hea päikseline ilm ja lendasid ringi. Vahepeal ei saanud tarudest väljagi, kui sadas ja külm oli. Kas nüüd midagi enam korjata leiavad, aga üksikuid võililli on ja ädala peal ka midagi, võibolla kuskilt midagi saavad isegi.

Selline see aasta siis oli. Erakordne oma kevade ja sülemlemistega. Eelmisel aastal sai põhimeevõtt juulis ära tehtud, see aasta kõik hilisem. Paar nädalat seda peakorjet sel aastal oli. Ma pole nendega rääkida saanud, kellel kanarbikukorjet augustis oli, aga ega vist head lugu saanud olla, sest et küllaltki vihmane oli. Ilmateade siin lubab ka külma, mul proua käis just lilli katmas õues. Aga ei tea, iga kanal annab eri kraadid. Aga ega mesilased külma karda, mesinikud kardavad.Mida külmem talv, seda mõnusam mesilastele. Eelmine talv polnud mesilastele üldse hea, muudkui sula, neil ka niiske. Ja kui on külm talv, siis on kasemahl magus ja mesilaste jaoks kõvasti nektarit lilledel.

26. august: Alustan söötmist

Täna käisime mesilastele suhkrut varumas. Mõned ütlevad, et 5. septembriks peab juba söödetud olema, aga tänavune aasta on tervikuna hilisem ja mina olen viimasel ajal võtnud eesmärgiks nii umbes 15. september. Kellel kanarbiku peal, need söödavad veel hiljem. Midagi ei juhtu, on praktika näidand. Praegu on hauet ülemises korpuses nii palju veel sees, neil pole mett õieti kuskile pannagi ja liigne söötmine ei lase hauet siis enam toota.

Kui homme on päikseline ilm, siis ma panen nõud peale ja hakkan neid söötma, liiter lahust – kaks osa suhkrut, üks osa vett - taru kohta. Sedasi üle päeva või kahe päeva tagant, siis nendel jääb mulje, nagu oleks korje ja siis hakkavad emad hästi munele ja siis lähevad pered hästi tugevaks. Tegelikult olen ma tänavuaasta natuke hiljaks jäänud. Õige oleks olnud alustada paarisaja grammi kaupa paari päeva tagant kohe kui peakorje lõpeb peale mee võtmist. Minul oli tänavuaasta suhkru taga asi kinni. Nüüd sain poola suhkrut, arvatakse, et see on hea, sest on peedisuhkur. Ega tänapäeval küll ei tea, kotile lüüakse pakendaja, mitte valmistaja silt. Vanasti oli vene suhkur peedisuhkur ja see loeti mesilastele parimaks. Aga mina olen nüüd andnud ükskõik mis suhkrut, eelmised aastad on koti peal olnud, et valmistatud Euroopas – no mine sa võta kinni. Aga mesilased söövad ära ja elavad küll, käärima ka ei lähe midagi. Vanasti, kui see Venemaa suhkur oli, kui söötmine jäi hiljemaks, nad ei kaanetanud ära, siis juhtus vahel nii, et talvel läks tarus käärima. Tänapäeva suhkruga seda ei juhtu. Ju seal konservandid sees, need hoiavad inimese ka toreda ja värske.

Kui homme on päike, siis tuleb mul raske päev, sest söödanõud on mul siuksed, et laekatted, mis üleni lage katavad, võtan ära ja pean panema laeliistud vahele, ma ei saa muidu nõusid panna. Aga praegult on mesilased niivõrd särtsu täis, et niikui sa kuskilt mõnda asja kergitad või seal kolistad, siis kohe tulevad. Täna hommikul läksin trimmeriga, sest mul lennulaudade eest vaja ka rohi maha võtta, niidukiga muu tehtud. Suvel teen seda õhtusel ajal tsärgis. Aga täna olin tarude juures täisvarustuses ja ruttu-ruttu 5 sekundit iga taru jaoks aega ja siis jälle kohe jooksuga järgmiste juurde ja lõpuks padavai tulema, sest kogu mesila oli häireolukorras. Ja nii juba hommikuhämaras. Nad praegu kergesti erutuvad, kuna valvavad oma pesa nii hoolega ja iga meetilk on ju talveks vajalik. Ei taha neid niiviisi häiresse ajada, kui ma seal pikemalt olen, siis nad tulevad ju lausa etteõue. Siis ei tohi teised pereliikmed keegi välja tulla. Tund aega pärast sellist segamist tulevad nad veel õue peale nõelama, kui neil see üldhäire on.

Tänavuaasta on veel selline lugu, et on sellist mett, mis ei suhkrustugi. Purk jaguneb kaheks – see on tavaliselt halva mee tundemärk, aga tänavuaasta on minul näiteks kaanetatud kärgedes mesi, mis ei suhkrustu absoluutselt. Ma ei tea, mis taime oma see võib olla, sookailu äkki, või kuskilt rabaservadest taimede oma. Aga kui muidu mesi suhkrustub paari päevaga juba, siis see seisis kärgedes kaks nädalat ja ikka vedel.

22. august: Mesindusaasta lõppes

Praegu on mul põhitegevus kartulivõtt, kaks vaootsa on võetud. Kartul on ilus, madala peal oli osa mädanud ka. Aga ma arvan, et meil on hästi see asi, mõnel pool oli kuulda, et täitsa kole.

Olümpiamängud teevad ka rõõmu. See on ikka suur asi, et Kanter kulla viskas, hõbe samuti suur asi. Nii väiksele riigile kaks medalit on vägev. Ja meil teisedki on ju häid tulemusi pannud, ei ole midagi öelda.

Mesi on nüüd võetud, pered koondatud kahte korpusesse, kaks on kolmes, aga need on nii tugevad pered, et need vist jäävadki talveks kolme. Mul on ennegi seda olnud ja midagi ei juhtu. Mina panin nad kahte nagu kõik pered, aga et mesilased ei mahtunud ära, siis tõstsin tühjade kärgedega korpused kõige peale, et neil oleks, kus öösel olla. Aga mesilased on asjast valesti aru saanud ja on need ülemised tühjad korpused kõik mett täis vedanud - alt mee kõik üles. Nad arvasid muidugi, et ma panin need talveks neile sinna peale. Seda on varemgi olnud, nii et las jääda tühi korpus alla, eelmise aasta kogemus ütleb, et mitte midagi ei juhtu. Suurepäraselt talvituvad.

Aastaring on mesilas otsa saanud, mesilaste saak on koristatud. Tööd on muidugi veel, kärgi on sorteerida hulka, aga põhiring on täis. Tundub, et saagiga ei saa üldse nuriseda, täitsa keskpärane aasta, isegi ehk üle keskmise natuke. Kilod saame tavaliselt siis teada, kui kõik on turustatud, enne me pole nõusid kunagi kaalunud. Aga sinna läheb natuke aega, kaubal on hea minek, ju siis pole ikka mujal hea meeaasta olnud. Vaatsin Maalehes oli, et Viljandi turul oli 70, mujal on kallim, Tallinnas 80-90, Pärnus 100 krooni kilo.

Aga minul algab mesinduse uus aasta, kõik edasine töö on järgmise aasta ettevalmistus. Tuleb igaks juhuks suhkrut sisse sööta natuke, üle viie kilo pole ma viimasel ajal söötnud, sest jätan poolikuid meekärgesid sisse. Ma mõtlen, et looduse poolt on ikka ette nähtud, et mesi on see talvesöök neil, kuigi suhkrulahuse peal talvituvad ka väga hästi. Kindlasti on neid mesinikke, kes juba söödavad, aga mina ei ole veel söötma saanud hakata. Järgmisel nädalal kavatsen väikeste portsudega hakata andma küll, sest see ergutab emad ilusti munema. Paarsada grammi õhtul peale lendu sisse sööta – siis emad munevad, on talvemesilasi palju ja asi edeneb.

Kurjad kui kuradid on mesilased ka praegu, iga väikse erutuse peale tigedad. Valvavad ju oma talvevarusid. Eile õhtul hilja muruniidukiga lasin tarude vahel, kus suvel võin päeval niita, nüüd pidin mitu korda pausi pidama, et nad rahuneksid. Nõelu tuleb ikka aegajalt, ei viitsi ju alati näokatet pähe panna.

Aga nüüd avastasin Kareli kuumaasikapeenra juurest maa seest herilasepesa. Lasin sealt ka muruniidukiga ja kus hakkas sumisema, hea et keegi pole sinna peale läinud. Selle pean kutuks tegema, sest see on nii ohtliku koha peal. See aasta on üldse tohutu herilasteaasta. Mesilasmaja on ka neid paksult täis mis mühiseb, aga nad ei nõela, kui just kärjekahvli ja käe vahele ei jää.

Juuli keskel oli mul see teistkordne sülemlemine, neli peret sealt tuli, kolm nüüd kukkus välja. See on tavaline – juuli keskpaiga perede emad ei hakka enam munele. Ühel perel oli küürakhaue sees, töömesilased hakkasid munema, sellest asja ei saa. Aga eks mesinduses on ikka nii, et vanad langevad välja ja uued tulevad peale. Keegi olla veel nüüdki kurtnud, et sügis käes, aga ikka veel sülemlevad. Ilmselt on see sellest, et peakorje hakkas nii hilja ja lõppes järsult. Need kellel on kanarbikku, neil peaks muidugi korje praegu käima. Meil üks tuttav Uulus ka saab kanarbikumett, tema rääkis, et ta suvemett üldse ei saa, ainult kanarbikku. See on muidugi väga paha, kui ainult kanarbikumesi on, sellepärast et meil selle mee eest makstakse sama hinda mis tavalise mee eest, aga mujal pidi kanarbikumesi olema tunduvalt kallim, ta loetakse palju tervislikumaks. Meie kandis kanarbikku praktiliselt polegi, siit üks kilomeeter eemal on natuke, aga see ei oma üldse tähtsust.

15. august: Mesilased marus

Eile oli mesilaste vaatamiseks päris hea ilm, sest et tuult oli. Tuulega nad ei lähe nii hirmus marru, aga no nõelata sain ikka, käsivartele üks kümmekond korda. Läbi pluusi panevad, paksema riidega kole palav, siis mul t-särgi peale munner, aga sealt panevad läbi. Üheteistkümnes tuli maski sisse ja see pani ülemise moka peale. Ma olin paistes umbes veerand sellest, mis mu proua, kui tema siin hiljuti huulde sai nõelata. Eks huulde ole tegelikult ikka valus saada ka, võtab silmad vett jooksma. Mõni mesilane on väga mürgine, see mul juhtus olema. Mõni ei ole ja see ei mõju üldse. Aga mul on olnud ka paarikümnenõelaseid päevasid, mesinik lihtsalt harjub sellega ära.

Eile oli meil ka tugev rahe, aga mesilale see kahju ei teinud. Isegi vastupidi. Nad olid marus ja hakkasid üksteist röövima küll, aga siis ma panin vähese meega kärjed korpustesse ja jätsin sinna mesila lähedale, et söövad siis puhtaks. Seal käis tohutu mühin, kui terve mesila tormas neid sööma. Mina olin toas, kui rahe ja vihm olid, kui vaatama läksin, polnud ühtegi surnud mesilast, töö käis täie auruga. Õhtuks oli ilusad puhtad kärjed. Kärjed tuleb puhtaks sööta, muidu jäävad neile meekristallid ja järgmine aasta siis mesi kristalliseerub jube kiiresti, kui need kärjed uuesti tarusse panna. Mesilased teevad need nii puhtaks, et ühtegi kristallialget ei jää. Mõnel aastal ei õnnestugi sööta, minevaasta näiteks läksid nii marru söögi peale, et siis ei saanud ise üldse õues olla. Aga see aasta pole hullu midagi.

13. august: Sügistööd käes

Põhimesi on mul võetud, nüüd käib talvepesade ettevalmistamine, alumiste korpuste äravõtmine ja raamide sorteerimine. See võtab iga taru juures aega ja samal ajal, kui ühe taru teen lahti, siis mesilased saavad sellepärast kurjaks, et naabertarude mesilased tulevad kõik selle lahtise taru juurde, et mett saada. Väljas korjata enam suurt midagi ei ole, mesikas on otsas, lilled on õitsenud See ajab nad kõik kurjaks. Valvureid on suvel üks või kaks, aga nüüd on saatjaskond oma sada, kes kõik üritavad riiete vahele pugeda.

Tarupõhjade nurkadesse tegin ikkagi traatvõrgud alla, kuna niisketel soojadel talvetel kipub mul ventilatsioon nõrgaks jääma. Panen kuue cm läbimõõduga traatvõrgud taru tagumistesse põhjanurkadesse, et alt lisaõhku saaksid. Mul olid nad ilmselt ikka liiga umbsed. Külmadel talvedel on kõik korras, aga soojadel pole kiita.

Eile vurritasin, sain ühe tünnitäie. Alumistest raamidest tuleb veel mett. Lappan praegu kõik tarud põhjalikult ringi, mustad raamid välja, puhtad asemele, ülearune suir välja. Sealt tuleb kuigivõrd mett ka, aga mitte palju. Tõenäoliselt tuleb veidi veel, kui ilm paraneb. Mida hilisemaks läheb, seda kurjemaks lähevad muidugi ka mesilased ja seda põnevam on. Eile olid nii kurjad, et juba eesõueski oli ohtlik olla. Mulle teeb see nalja, kui nad siin lippavad kõik. Sellise ilmaga nagu eile panevad mesilased ka läbi tööriide ja poevad igalt poolt riiete vahele. 5-10 nõela saan ikka, kui nad kurjad on. Mind see enam ei ehmata, nii harjunud. Vahel teeb südame natuke täis, kui kuskile kulmu või huule sisse paneb näiteks.

Kui nüüd talvepesad valmis teen, siis jäävadki tarud kahte korpusesse, osad siiski ka kolme, kuna hauet on nii palju, et nad ei mahu kahte ära. Mesi tuleks liiga ära võtta. Mesilasi on ka nii palju, et osadel tarudel on “habemed ees”, see tähendab, et sees on nii palju, et läheb palavaks, ja mesilased kogunevad lennulaua alla. Need on suvised lennumesilased ja need vähenevad niikuinii. Praegu sünnivad talvemesilased, kes on kuue kuuse eluajaga. Juba juuli keskel hakkavad need sündima. Lesed tõrjutakse välja. Üleeile päikselise ilmaga nägin just, kuidas mitu mesilast sikutavad ühte leske taru lennuavast välja ja tõukavad ta üle lennulaua. Lesed suveläbi absoluutselt tööd ei tee ja sügisel lükatakse üle lennulaua ääre.

Tänavuaasta on olnud raske sellepoolest, et tavalisel aastal olen talvepesasid hakanud tegema juuli keskel, sest korjata enam pole palju olnud. Juuli lõpuks on mul põhikorpused alati paika pandud, alumised korpused ära võetud. Tänavuaasta hakkas meil mesika pealt niivõrd hea korje, et me tänu mesikale põhiliselt mee saimegi. Kogu asi jäi hiljemaks. Kui kogu töö jääb ka hiljemaks, ka see raamide lappamine augustikuusse, ja siis on mesilased alati kurjad. Mina olen Lembit Sirge põhimõtte järgi seda seepärast ka varakult teinud, osa mesinikke teevad aga veel hiljem, ja siis nad on veel rohkem hädas.

Täna päeval käisid meil just PRIA kontrollid ja Rapla lähedalt ühe PRIA naisterahva isa peab ka mesilasi. Tema oli öelnud, et nende kogu aasta meesaak on ainult kolm pangetäit. Ja see on kõik. Kellel oli rapsi ja mesikat, need said, teistel vist oli tõesti kehvasti. Aga mesikamesi on tunduvalt parem võrreldes rapsimeega. Mesikamesi on huvitav mesi, mul pole puhast mesikamett varem olnud. See suhkrustub ära juba kahe päevaga, nelja päeva pärast võib noa sisse püsti panna seisma. Aga maitse poolest täitsa hea mesi. Tänu mesikapõllule ei nurise mina tänavuse saagi üle ka üldse, kuigi eelmise aastaga võrreldes tuleb tänavu natuke rohkem kui pool möödunust. Minevaasta oli muidugi ideaalne, sest vanad mesinikud ka ei mäleta, et nii hea saagiga aastat kui eelmine. Selle peale ei tasu välja minna, nii et mina olen täitsa rahul oma saagiga. Mind päästis muidugi mesikapõld, kui seda poleks olnud, siis poleks küll suurt midagi tulnud, oleks lugu kehv olnud.

Aasta oli üldse mitmes mõttes teistsugune. Kevad tuli hilinemisega, teised sülemlemised tulid juuli keskel peale. Need põhipered, kolm tükki, kes mul olid, läksidki välja. Noored emad ei paarunud või läksid kaduma. Aga eks mesilaste pidamine olegi selline, suureneb ja väheneb, nõrgemad lähevad välja.

4. august: Teistmoodi karulugu

Nädalavahetusel pidasin sünnipäeva, sai jälle torti meega söödud ja mulle kingiti ilus särk, Eva Herrera töö jällegi. Särgi peal on Karel Mati, Iris Eha ja karu. Karu on õunapuu otsas, sellega mul üks vana lugu, mida olen ikka rääkinud. Oli siuke juhus, et keset metsa mahajäänud vana maja aseme juures avastasin, et karu käib õuni söömas. Muist õunapuid pooleks kukkunud ja muist küünejälgi täis, ära kraabitud. Mina tegin sinna männi otsa istme omale, läksin Türile, ostsin kinokaamera ja hakkasin seal männi otsas öösiti passima. Tahtsin karust filmi teha. Kuus õhtut passisin, siis olin nii läbi, et seitsmes õhtu ei jõudnud sinna. Traktoristi tööd oli päeval ka ju vaja teha. Ja kui kaheksandal õhtul läksin, siis olid õunad kõik ära söödud ja karu ei tulnudki enam. See võis olla üheksakümnendate alguse lugu, digikaamerast polnud keegi veel kuulnud. Vene rubla oli õige lahja juba, kroon oli varsti tulekul. See kaamera on mul nüüd kapi otsas, Karel mängib sellega ikka, aga karu sain nüüd särgi peal siis kätte.

Aga mis mesindusse puutub, siis täna paar tundi oli meil isegi päikest, said natuke töötada, kurjaks läksid väga. Paaril-kolmel tarul sain meekkorpuseid vähemaks võtta – viielt võtan praegu kolme peale. Paar tundi vurritasin mett ka. Korra oleks veel ruttu tarud üle käia ja panna tühjasid kärgi sisse. Nad hullud on vedanud vahepeal suures õhinas alumiste korpuste kärjed ka mett täis. Vaja oleks panna tühjad kärjed, et emad saaks aktiivselt muneda, sest nüüd munetud munadest sünnivad need mesilased, kelle eluiga on 6 kuud, talvemesilased. Praegu tuleb neid ergutada. Suvemesilased elavad ju kuu-poolteist. Aga õhtu läks nii külmaks ja mesilased kurjaks, homseks lubas lausa padukat ja tuult ka, aga küllap ta teeb ilusamat ka. Täna hommikul tulid veel õitolmugagi koju, nii et korje ka veel käib.Aga vurritamisega sain üle kahe tünni, rohkem kui 80 kilo siis. Sees paistab veel, ilmselt tänu mesikapõllule, ja küpset mett on ka. Enam pole seda probleemi, et mesilased töödelda ei jõuaks.

31. juuli: Karu teene

Kevade poole siin rääkisin, et mu vennal lõhkus karu pere ära, sõi ära kogu haudme. Nüüd rääkisin vennaga jälle juttu, ta ütles, et see lõhutud pere andis kõige rohkem mett, kuna sellel sai haue otsa, see hakkas uut hauet kasvatama ja ilmselt ainsana ei sülemlenud. Ja nüüd on kõige tugevam meetootja. Nii et karust on kasu ka.

Ise käisin oma tarudel ka ringi peale, sain kolm ja pool pütti mett – oma 150 kg - ja teist niipalju tuleb ehk veel. Möödund aastaga võrreldes on saak poole väiksem kindlasti kohe. Minevaasta tuli mett ju üle tonni jupp maad. Aga hea, et niigi läks, et see periood üldse tuli, korje oli lühike, aga kiire. Mul praegugi veel korjavad, sest mesikapõld õitseb täiega. Aga täitsa hea maitsega mesi on mu meelest. Tänavuaastane mesi on vedel, seda ütlevad ka teised mesinikud, et tänavu vedelam kui tavaliselt. Aga enamus tahabki vedelat, nii et neil rõõm. Hiljem läheb korralik mesi paksuks niikuinii.

28. juuli: Peakorje aeg

Peakorje algas, mesiniku mesindusaasta kõige rahulikum periood on seega alanud. Istu ja vaata, kuidas töötavad, teha pole mitte midagi, ainult pane korpuseid juurde. Vurritada veel ei saa, sellepärast et kaanetatud mett on vähe. On, aga teistmoodi kui igal aastal. Tavaline taks on, et kui kaks kolmandikku on kaanetatud, kärge raputad ja ei tilgu, siis võid julgelt vurritada. Aga tänavuaasta on väga palju siukest mett sees, kus kärje ääres on 2 cm kaanetamata ja nii kui raputad, nii nektar tuleb, tähendab mesi ei ole küps.

Enamus tarusid on juba viies korpuses, mõned on ka kuuesed. Ülespidi pole enam kuhugi minna – kukuvad ümber. Korpuste tagavara hakkab ka juba otsa saama, aga loodan, et asi paari päeva jooksul paraneb. Täna hommikul hakkas korje juba hiljem, see tähendab, et õisi jääb vähemaks. Valge mesikas lausa mühiseb, kuigi üldteatud tõde on, et kui ööd on alla 20, siis mesikas nektarit ei anna, siis tänavuaasta pole ühtegi ööd olnud üle 15, ja mesikas annab väga hästi mett. Nii et looduses ei tea iial, kust tuleb ja kuhu läheb. Pärnad hakkavad õitsenuks saama. Kui õitsemine algas, pärnad sumisesid. Samal ajal kultuurvormid annavad hirmus hästi mett, meil naabril on ja Sillaotsa muuseumi juures siin on ka mingi põnev pärnasort. Ütlevad, et hirmus mühin iga päev seal. Meie oma suured pärnad andsid ainult alguses – siis oli mesilasi peal, nüüd pole mitte ühte mesilast.

Homme tõenäoliselt läheb vurritamine lahti, ma arvan, et nüüd peaks juba küpset mett olema. Vaatasin Maalehes oli mee hind Tartu turul 100, Nõmme turul 90. Aga seda ei tasu praegu ostma minna, varsti hind kindlasti kukub. Nüüd on kõigil, ma arvan – ma küll Lõuna-Eestit ei tea, aga siin meie kandis on kindlasti kõigil tarud täis. Nii palju, kui 2007 oli, tõenäoliselt küll ei tule. Möödund aasta oli erakordselt hea aasta, kuiv, peakorje käis paar kuud vist jutti. Praktiliselt iga päev oli vurritamine. Aga siis ei läinud tarud nii kõrgeks, kuna nad töötlesid mee ruttu ka ringi. Tänavuaasta – kas tuleb teda nii palju sisse, et nad ei jõua teda lihtsalt töödelda. Osa peresid ju sülemles veel, ühte tarusse läks kaks suurt pere, lähvad sinna, kus rohkem on. Nüüd on see pere nii, et lennuava on korpuse laiuselt ja 2 cm kõrguselt lahti ja nad ei taha sealtki heasti läbi mahtuda, neid on seal nii palju. See on ka kuues korpuses. Juba 6-korpuseliselegi lähen väikse trepiga üles, aga kui oleks üle 6, siis ta võiks lihtsalt ümber kukkuda. Muidu 6-korpuseline on täitsa tavaline, eelmisel aastal kui rapsimesi oli, siis paljud olid 6s ja 5s. Mett tuli nii palju sisse, et ei jõudnud kaanetada. Tänavuaasta meie ümbruses rapsi pole, seda tuleb mujalt sisse. Loodame, et augustis siis ikka korje jätkub. Põdrakanep veel õitseb ja valge ristik ka.

Aga muidu, mesilased toovad mett, mina teen heina, korjan kirsse, tänagi korjasin jälle kaks pangetäit. Vahepeal läks mesindusega küll kiireks kiireks – iga õhta tuli kärjepõhja panna raamidele, vanad raamid kõik pööningult alla tuua, traate panna külge. Nüüd on nad oma ruumi kätte saanud. Loodan, et homme ei pea hakkama enam korpuseid panema, et saab vurritada. Tavaliselt saab ikka augustis tarud madalamaks võtta, meevool jääb vähemaks. Aga tänavuaasta korje algas ka hiljem, nii et mine tea. Ja mida sügise poole, seda kurjemaks mesilased ka lähevad. Tänagi sain käsivarrele, kui läksin liiga lähedale. Valvureid on kõvasti väljas, mesilased juba kipuvad omavahel röövima nagu sügisepoole ikka. Ahjaa, ja vahepeal sai ülevärvitud ilusale mesindusmajale uue ja kutsuva sildi ka külge panna.

21. juuli: Mesi tagasi!

Praegu läheb meil väga hästi, mett tuleb nagu kohinal. Mesikapõld lausa sumiseb. Ega ma teagi, kus nad tegelikult käivad, aga kuskil mujal nad käivad ikka ka. Tugev korje on juba neljandat päeva. Sisse vaatasin ka ja panin kopruseid juurde. Sülemlemine paistab, et on selleks korraks lõppenud. Nüüd on see hoog möödas. Kui korje käib, siis ongi sülemlemine läbi tavaliselt. Teist ringi sülemlemine oli midagi erakordset. Aga eks see aasta tervikuna on natuke erakordne. Rääkisin ühe mesinikuga siin. Mul ühest perest panid mesilased ajama ja jätsid mee maha. Tema ütles, et tal seda väga vähe juhtunud, aga nüüd mõni päeva tagasi ka sama – taru tühi, mitte üks mesilane ja naabertarude omad tassivad mett ära. Seda ei oskagi vist veel keegi seletada, miks nad niimoodi minema panevad.

Neli päeva on ilm olnud väga ilus. Täna oli pilves, aga soe ja korje käis täiega. Vihmahooge pole olnud. Eile oli eriti soe, ja homseks lubas ka sooja. Selleks aastaks mett saada veel ikka lootust on, kui ta just pikemat sadu ei tee, et nad oma mee kõik jälle ära söövad. See selgub siis. Aga paistab, et aasta ei ole veel lootusetult mokas. Juuli on ikkagi põhikorje kuu, augustis jääb juba väheks. Neil, kel kanarbikku on, saab veel korjata, aga meil seda pole. Vahel ristikut saab natuke ka augustis. Sel aastal jäi küll kogu suvi hiljemaks, nii et loodetavasti ka korje augustis veel jätkub.

Osades tugevates peredes oli juba ka hulka mett ja kaanetatud kärgesid, aga nii hoogsalt tuleb sisse nektarit, et isegi, kui natuke on all kaanetamata, siis vurritada ei saa, kuna vedel nektar rikuks nagu mett.

17. juuli: Läänerindel muutusteta

Täna hommikupoolt sadas meil jälle kõvasti, aga peale keskpäeva jäi üle. Mesilased tegid eile terve päeva tööd, aga tänane päev oli jälle peaaegu null. Hommikune vihm pesi õied puhtaks. Midagi nad said, mesikapõllu peal lendasid seal.

Täna ajasin ka vennaga juttu, tal on mitu korda rohkem tarusid kui minul, ja tema ütles, et ka täpselt sama seis. Tal on tarud mitmes grupis, autoga vaja sõita sinna mõni 10 km ja nüüd on see häda, et autobensiin viib juba kahjumisse asja. Mett ei tule midagi – grupi pealt oli 3 kärge saanud, parasjagu bensiiniraha. Tal veel osad tarud on üks 500 meetert rapsipõllu äärest, see õitseb täiega. Ma küsisin, et kas need tarud on vähemalt täis – muidu toovad nädalaga rapsipõllalt täis. Aga ütles, et ei üldse pole, vihmahood pesevad rapsi täitsa puhtaks. Meil möödundaasta lõid rapsimeega küll tarud nii täis, et kuues korpuses olid, kui raps õitsema hakkas. Aga tänavune on mesindusaastana ikka väga nigel. Ilmad täpselt nii, et üks päev on korjepäev ja teine korjatu ärasöömise päev. Klapib ots-otsaga kokku. Aga vend ütles, et tal hea meel, saab üks aasta muud ka teha, kui mesindust, nüüd aega puid teha ja muud põnevat. Minul on seni vedanud mesindusega, kõik on korjeaastad olnud, kaks eelmist lausa ülihead meeaastad, mett muudkui voolas. Aga eks looduses nii ongi.

Ma ei ole paar päeva tarudes käinud, homme tahan minna, loodan leida ka paar kärge mett. Aga mesilased pidid juba hästi kurjad olema. Tavaliselt lähevad juuli lõpus ja sealt edasi, kui on meevõtmised. Aga vend mul ütles, et temal juba nüüd nii marukurjad, et suitsulõõts peab muudkui susisema käes. Kui on korjet vähe, siis nad kaitsevad iga hinna eest oma väheseid varusid. Minu proua sai ükspäev siin valvuri käest nõelata, aga nii õnnetult et ülahuulde, paar päeva oli kohe teist nägu.

Nii et meevõtu asemel mina siin värvisin ükspäev mesilasmaja ära, siis niitsin muru, puid on laduda. Ja sellises portaalis nagu maaleht.ee katsun ma esmaspäeval, 21. juulil vastata mesindusalastele küsimustele, nii nagu oskan. Ega suurmesinikud ju küsigi kindlasti, aga kes tahavad mesilasi pidama hakata või kellel mõned tarud – ehk oskan oma kogemusest midagi kasulikku öelda. Eks olen ju lugenud ka ja kursustel käinud, nii et ootan põnevaid küsimusi. Vaatasin selle foorumiteema reklaami, seal küsimus, et milline mesi on kõige magusam – eks see on ikka oma mesi.

14. juuli: Mesilastel vihmapühad

Nädalaga pole mul mingit uudist paraku. Tarud on täitsa tasakaalus, niipalju kui toovad, ka söövad. Üks pere sülemles veel, jälle uus asi minu jaoks see. Juulikuu sees juba 3 pere sülemlenud. Tänavuaastased uued pered, mis kevadel sülemitest tulid, nüüd samas järjestuses sülemlevad, mis nad tekkisid. Kuskilt olen lugenud, et mesilasi läheb niiviisi kole paljuks – vihmaga istuvad tarus, neid ei hukku ja pered lähevad kole tugevaks. Üle 60 tuhande mesilase ju.

Üleeile alles vaatasin korralikult tarudesse. Ülemised meekorpused oli täiesti tühjad. Eile oli üle hulga aja siuke terve päev, kus mesilased said töötada. Muidu mõne tunni said korjata, siis jälle vihmahood pesid lilled puhtaks, aga eile nad virutasid terve päeva. Pärnad pidid naabertalus õige sumisema, meil sama, ja mesikapõld sumiseb ka. Lillesid praegu kohutavalt – peakorjeaeg – aga muudkui sajab. Nüüd jälle kolm päeva lubas hoovihma. Nii see aeg veereb.

Pole sattunud teiste mesinikega ka rääkima, et kuidas neil seis. Vennaga kui mingi aeg rääkisin, ütles ka, et väga niru värk, saaki vähe. Ma kahtlustan, et vist sama seis igal pool, või on ehk mõnes teises Eestimaa kandis parem seis? Täna näiteks sadas ju üle Eestimaa.

Nüüd pole mul mitmel päeval mesilasse asja, seal pole lihtsalt vihmaga midagi teha. Täna näiteks hakkas hommikul sadama, ja ükski mesilane pole päeva jooksul tarust välja saanud. Aga söövad tugevalt, vihmase ilmaga varud lähvad kõik. Hauet on ka sees palju, temperatuur tuleb hoida 35 peal, see võtab ka mett ära. Minu mesinduspraktikas on see esimene kord, kus on korjevaene aasta, aga vanemad mesinikud mäletavad siukseid aastaid küll, kus ei ole suve jooksul tilkagi mett saanud võtta ja sügisel on söödetud suhkur sisse, et ei sureks nälga. Öeldakse, et on 7 meeaastat ja 7 meevaest aastat. Mina sellesse küll ei usu, aga no näis.

Aga imelik aasta on see 2008 igatahes küll. Meil näiteks kärbseid imeharva toas näha, üksikuid ainult. Sääske näeb ka nädalas korra. Ja neid hallisid parmusid olen näinud, aga tavaliselt juulis ainult vehi kätega. Ei tea, kas kuivusest või soojast talvest, aga pole neid. Metsa ääreski kõndides mingit sääsetõrjet vaja ei lähe.

7. juuli: Mesi otsas

Meil täna vihma sajab ja mesilased on kodus. Üleeile sülemles mul üks siuke pere, mis on tänavuaastane kõige esimene sülemipere. See on väga kehva aasta tunnus, sest tavaliselt sülemid enam ei sülemle. Aga seda tuleb ette, kui on kehv korjeaasta. Põhipere ema oli kolm korpust täis munenud ja ruumi oli küll, aga ju nad arvasid siis, et on kasulik veel kord sülemleda. Uue sülemi panin uude tarusse ja seal see pisike pere nüüd on.

Üldiselt mett juurde pole tulnud. See, mis ma ükskord vurritasin, see on, ja praegu ristik ja põdrakanep õitsevad, lilli on küll, aga ööd on jahedad – täna öösel oli ainult 8 kraadi - ja ei tule midagi. Aga noh, veel on lootust, eespool ehk paremad ajad. Aga üldine pilt paistab sedasi, et vähemalt meie kandis tuleb meeaasta alla keskmise, ma kardan. Pered on tugevad, aga vihmase ilmaga tahavad nad ju süüa ka ja sinna see mesi kaob, mis nad korjavad.

Esimene mesi läks meil nagu kuuma kivi peale, tahtjaid on veel palju, aga pole midagi anda praegu. Tavalisel aastal on kõik nii ladus: kevadel mai algul on sülemlemine, siis läheb korjamiseks ja kuni sügiseni pole muud kui üks vurritamine. Aga nüüd need sülemid sülemlevad omakorda ja on igasuguseid seiklusi kogu aeg. Pole õiget töörütmi.

2. juuli: Hilised sülemlemised

Neljapäeval tulime surnuaiast. Ilm oli ilus, tuult oli vähe, siukest ilma polnud sel aastal veel olnudki. Minul kohe mõte, et nüüd vaja tarusid põhjalikumalt läbi vaadata. Esimesena võtsin ette kõige suurema pere, mis tänavuaasta sülemlenud veel polnud. Hakkasin raame tõstma, enne võtsin sealt veel meekärgi ära mõni 10 tükki. Hakkasin tarus allapoole minema ja sealt avastasin emakupud ja siis et ühel kupul kaas lahti, mis tähendab, et pere peaks olema sülemlenud. Vaatasin ruttu ringi ja ohhoo, kuuseheki taga kolmemeetrise männi ladvas nagu varesepesa – sülem. Mis muud kui taru kinni ja pööningult jälle sülemikast alla (see oli mul juba ära viidud, sest sülemlemist nii hilja tavaliselt enam pole). Läksin männi juurde redelit sättima, kui avastasin, et teine sama suur sülem on veel männi all tüve ümber. Siis ma mässasin seal oma kaks tundi, ajasin nad mõlemad kokku ühte kasti. Panin need tühja tarusse ja jätkasin meevõtmist. Kõik oli korras, sain päris mitu kärjekastitäit mett, vaatasin teisi tarusid ka veel läbi. Aga need sülemid polnud vist mõlemad minu tarudest. Üks ilmselt oli, aga teine pidi olema külast tulnud, sest lennulaual hakkas igavene jagelemine. Päris riidu nad ei läinud, aga seal nad sebisid, kuid õnneks sai kõik korda.

Nii nad siis töötasid kolm päeva, aga esmaspäeval, kui mesilasse läksin, avastasin, et sellesama suurima pere lennulaual on paksult mesilasi ja tuleb aina juurde. Ja tulevad minu uuest perest. Natukse aja pärast oligi uus taru tühi, kõik läksid koju tagasi ja see teine sülem ka nendega kaasa, nii et tugevast perest sai ülitugev pere. See taru jäi siis tühjaks. Eile oli vihmane ilm, korjet ei olnud, ja taru hakkas kõvasti tööle, kuna mesilased olid kolme päevaga sinna juba mett tassinud. Eile siis teised mesilased tegid seal puhta töö, tassisid selle mee omale.

Eile avastasin jälle, kui korje oli lõppenud, et üks taru töötas täie hooga ja kõrvalpere on eriti tugevaks läinud. Seal tarus oli juba mai algusest saati olnud mul sülemist tehtud pere, aga nüüd kõik mesilased lahkunud. Haue oli alguses sees kõik olnud ja pere arenes täie hooga, oli juba kolmes korpuses. Aga seal sai ema vist otsa ja pere otsustas kolida neli meetrit eemal olevasse naabertarusse. See on minul esmakordne selline juhtum. Olen kuulnud küll mesinikelt, et pere võib ära minna, kui ema ei ole. Õhtul vaatasin, tarus oli kaanetatud mett ka, lahtine oli juba teistesse tarudesse minema viidud. Viisin ühe korpuse mett neile naabertarusse järgi, kuna nad sealolevasse nelja korpusesse ei tahtnud hästi mahtuda.

Igatahes tundub, et selle aasta meesaak tuleb alla keskmise, eelmised aastad on muidugi ka ülihead olnud. Nüüd on lilli kuipalju, aga temperatuur madal.

Aga neljapäeval, kui surnuaias käisime, tuli mul proua kuivanud oksi viimast tagasi ja ütles, et kännu otsas olla suur uss. Mina läksin omakorda ka, mu jaoks see nii põnev. Lapsena nägime rästikuid hirmsasti päevitamas mätaste peal. Aga nüüd esimest korda elus nägin looduses nastikut, puges peitu mu eest. Mõne aja pärast, kui uuesti läksin, oli seal juba suurem, üle meetrine nastik. Surnuaiapühal käisime jälle, siis jõe ääres nägin veel kolmandatki, pisikest. Nii et terve perega. Üks oli tõesti hiigelsuur, ma ei kujutanud ettegi, et nii suur võiks üks nastik olla. See küll mesilastesse ei puutu, aga selline põnev lugu mul oli rääkida.

25. juuni: Esimene mesi!

Täna oli tähtis päev, sain selle aasta esimese mee kätte. Võtsin ära viiendad korpused, seal olid ilusti kaanetatud kärjed. Neljandad olid täitsa tühjad, sest mitu päeva sadas ja oli külm. Ma jätan tarud nüüd mõneks ajaks nelja korpuse peale, viiendal polnud mõtet.Vahepeal mett juurde tulnud ei ole, aga olemasolev mesi oli ilusti kaanetatud, allapoole pole veel tarudes vaadata saanud. Ma loodan homseks ilusat ilma, sest peoleo on täna täitsa vakka. Kui soe oleks ka, saaksin tarusid altpoolt vaadata. Seal peaks ikka ka kaanetatud kärgi olema. Esimesed oma viiskümmend kilo mett on ühesõnaga nüüd olemas. Kuigi aastaaja kohta on see niru, mul iga aasta selleks ajaks palju rohkem olnud. Aga hiline külm kevad teeb oma töö ja nüüd see loodus sedasi siin jukerdab vihmade ja külmadega. Valge ristik õitseb põllu peal, mis tavaliselt sumiseb mesilastest, oli täna täitsa tühi, nektarit pole. Tarud samas päeval töötasid, kuigi tuul oli meie kandis hirmus vali.

Mesi on võrdlemisi paks, ma arvan, et seal on võilillemett ka sees. Annab täitsa vändata. Ma küll ruttu peale välja võtmist hakkasin väntama, aga küllaltki visalt tuli kärgedest välja. Aga maitse poolest mõnus mesi, seal on nüüd kõik kevadised asjad kokku, mis siiani õitsenud on – pajud, võililled, vaarikas, paakspuu, vahtra otsast ja tamme otsast said ka. Kõik üks paks ja kollane mesi kokku. Sügise poole tuleb pruunim.

23. juuni: Kunst ja mesilased said kokku

Viimane nädal on kodus olnud jube kiire, tegime remonti. Nüüd siis lõpuks ilus suur tuba käes. Põllutööd tulid ka peale. Mesilas käisin niisama vaatamas, panin mõnelegi korpuseid juurde, kõrged nagu vabrikukorstnad juba, aga vurritamiseks lihtsalt polnud aega. Suurem osa viie kopruse peal, neljaseid vähe. Tänavuaastaseid peresid on veel ka kolmes, kuna sülemlemine jäi hiljemaks, aga nendel ka uus haue juba koorub ja tulevad uued mesilased peale. Juuliks lähevad parasjagu tugevaks juba.

Vaarikad on õitsend, vaatasin just hommikul metsa ääres. Mulle tundub, et paar päeva ongi nüüd paus, eile oli lendamist vähem, ilmselt momendil pole siukeseid lilli, mida massiliselt võtta. Minevaasta oli rapsi siinkandis, aga tänavuaasta mitte. Aga no paari päeva jooksul pean jõudma vurritama, et tarusid madalamaks saada. Saab ruumi sisse ja samad kärjed tagasi. Aga lohutan ennast ikka, et mesilas tuleb käia nii tihti kui vajalik, aga nii harva kui võimalik, neid ei tohi häirida ka.

Meie ploomidel tänavuaasta lehed lausa tilkusid mõne päeva eest nektarist, katsusin – magus. Aga ükski mesilane ei tunne huvi ploomilehemee vastu. Samal ajal õunapuulehed on ka läikivad, seal lendas kimalasi küll ja veel, aga mesilane ei tunne üldse huvi. Lehemett ikka aegajalt toovad sisse. Üks vana mesinik ütles, et temal ühel aastal oli tarud kõik mett täis, oli uurinud, kust see tuleb – kuused olnud kõik sumisenud mesilastest, isegi kuusk võib anda mett. Meie tamm samuti ühel aastal tilkus, nii et kui auto seal all seisis, oli nagu meega üle valatud, raske oli puhtakski pesta. Mesilased samas ei korja seda, kuigi see on täitsa magus.

Aga mesilas polegi muud praegu tulemas, kui vurritamine, sest ruumipuudus on kerge tulema. Valge ristik praegult õitseb, aga mesilased sinna peale ei läinud, ju siis on liiga külm öösel veel. Kui öösel on sooja, on päeval nektarit ka. Tänane päev oli kahjuks täiesti null päev, sellist sadu pole ammu näinud. Samas tänavuaasta on siis lootust pärnameele. Minevaasta üks mesinik ütles kohe, et kui enne pärnade õitsemist vihma ei tule, siis pärnad mett ei anna – ja ei andnudki. Aga tänavu annab vägevalt vihma, järelikult on tänavuaasta pärnamett loota ka.

Paari päeva eest sain meie Kadrilt kingituseks tõelise kunstiteose, oma elu esimese mesindusmaja sildi. Selle panen mesindusmaja peale, aga pean enne maja üle värvima, seest ka korda tegema.Nii ilusat silti ei saa nii luitund majale panna. Ja uue meesildi sain ka, väga vägeva. Just selline lõbus ja lahe. Mesilane ka kohe selline rõõmus seal peal. Aitäh kunstnikule Eva Herrerale! Sellised asjad panevad kohe oma tööd paremini tegema ja küllap see mesigi maitseb nüüd uute siltidega purkides paremini.

Täna on jaanilaupäev, päeval sadas ladinal. Käisime Märjamaa jaanilaadal, kus avastasin, et müügil oli tänavuaastane kanarbikumesi, silt oli juures. Meie kandis kanarbik veel ei õitse, meil hakkab ta alati septembris õitsema, augusti lõpus kõige varem. Aga huvitaval kombel siis mõnel pool juba õitseb, ei saand mahti küsida, kus siuke koht küll asub...

Ega mesindusmõteteta saa ka kodunt eemal. 21. juunil käisime meie Sandra keskkooli lõpetamisel, seal hakkas kõrvu, tema klassi võrreldi, et oli kui ühtehoidev mesilaspere. Puhas klassika - Eestis mesilased tõesti kokkuhoidmise sümboliks juba läbi aegade.

14. juuni: Perede liitmisest ja lahutamisest

Mina paljundan peresid nii, et kui pere on sülemlenud, võtan sealt raamid haudme ja mesilastega ja emakupu – siukse hästi suure, ja teen pisipered. Vahel teen väikese sülemiga sama. Ootan kui ema hakkab munema, siis vajadusel, kui ema on kaduma läinud, saan selle pere ühendada teise perega.

Tänavu oli mul selliseid väikseid peresid 4 tükki. Üks pere on kahtlane, töötavad usinalt, röövida ei lase, aga hauet ei ole. Sellega natuke veel ootan, aga kardan, et seal ema vist ikkagi ei ole. Üleeile avastasin, et ülejäänud kolmest perest ainult ühes on ema hakanud munema, teistel emad kadunud. Mul sai hing täis, võtsin kätte ja päeva aegas (kuigi tavaliselt päeval peresid ei ühendata) panin need kolm tükki kokku. Ühes olid terved raamide küljed hauet ühtlaselt täis, see tähendab, et on hea ema – ja panin need teised kaks ilma emadeta peret ka juurde, kuna ühes oli mul juba kahtlus, et on väärema – ei võtnud minu antud emasid vastu. Sellest võtsin kärjeraamid, läksin selle taru juurde, kuhu tahtsin nad panna, pühkisin kärgede pealt mesilased kaks meetrit tarust eemale rohu peale ja nad tormasid kõik lähimasse tarusse. Nii et nad läksid kõik sinna, kuhu ma tahtsin. Kolmest kokku sai üks ilus pere ja riidu nemad ei läinud. Kui lähvad, siis pritsin tavaliselt õhtul õlut, õlu on parim. Aga nad ei osanudki riielda, sest kolmel koos oli täielik segadus. Täna hommikul nii ilusasti pere töötas ja hakkab kindlasti kosuma.

Üks pere on mul juba suur, viies korpuses, seal on hulka mett juba, nii et ülehomme ehk vurritan ka. Sealt saaks väga häid vaklasid, kuna sellel perel sülemlemistung puudub üldse või on väike ja selle järglaste-emade pered peaks ka vähe sülemlema. Sülemlemisega läheb mesinikul 20 kilo mett kaduma. Sülemlemine on tegelikult kahjulik, aga sellises väikses hobimesilas nagu minul on see omamoodi põnev ka.

Eile õige vähe vaatasin paari peresse, ei olnud vaja korpuseid juure panna ja ilm läks ka jahedaks. Kaanetatud mett paistis küll. Eile käis üks tuttav mesinik Pärnu kandist külas ja ütles, et tema peab hakkama oma tarupõhjasid ringi tegema, kuna temal on traatvõrguga moodsad põhjad ja mesilased on teinud lesehaudme sinna kärgede ja põhjade vahele. Et ju siis põhjad ei õigusta endid, tema teeb need ringi. Aga minul sel aastal samasugune kogemus, põhjad küll hoopis teistsugused kui temal, aga minul ka kõik kärjed põhjade külge haudmega kinni ehitatud. See on ilmselt tänavuaastale iseloomulik. Ma siis soovitasin põhjasid mitte kohe ringi tegema hakata, et siin peab põhjus olema muus, ma ise arvan, et äkki seoses külma kevadega on nad pered hoidnud hästi all kobaras ja millegipärast hakanud hästi varakult lesehauet tegema. Mu praktikas see ühesõnaga esmane juhtum, et nad siukest lesehauet teevad ja seda peaaegu kõigis peredes.

Praegu sajab ladinal, mesilased saavad aega kaanetada. Paar päeva vihma teeb selles osas imet. Aga ei või veel kiita, võibolla jääbki sadama ja söövad kõik ära. Seda olevat ka kunagi olnud, aga minu praktika jooksul mitte.

12. juuni: Mesilane on kodutohter

Mitu päeva oli hirmus vali tuul, ei saanud mesilasse. Eila sadas vihma, terve päeva vihmahood, nii et mesilas ei olnud mitte midagi teha. Vihm ise oli muidugi hädavajalik, eilne päev ei olnud aga mesindusele sugugi hea, sest päike oli kogu aeg vaheldumisi järskude vihmahoogudega. Päiksega tormavad mesilased kõik välja, aga nad ei jõua kõik tagasi enne vihma. See nõrgendab kuigivõrd peresid, aga eks loodus on asjad sedasi paika pannud. Vihma oli ju vaja ja eile tuli just parasjagu. Maasikad ja kartulid ja muu tahtsid kastmist. Mesinik rohis sibulaid ja maasikaid ja ladus puid hoopis.

Praegu on meil päike ja kavatsen minna ja vaadata väikseid peresid, et kas emad on ilusasti paarund ja munele hakanud. Nüüd on sülemlemisest nii tükk aega möödas, et tarud näitavad ära, mis seal sees on ja kuidas uued emad munevad. Nüüd peaks kaanemett ka olema, kuna neil eile oli tubane töö. Täna käisin korra vaatamas, töötavad päris hoolega, kuigi hommikul tassisid joogivett tiigi äärest, tähendab korjet ei olnud. Korje ajal saavad nad nektari ümbertöötlemisega veevajaduse tarus kätte. Aga eilne vihm pesi lilled kõik puhtaks.

Mul siin vahepeal oli köha, ühel öösel hakkas väga vaevama, aga õnneks oli see kärjemesi just võetud, tulin sõin tüki ära ja jubedalt aitas. Ma tunnen ära, et tahan mett, kui tervis hakkab halvenema.

Teine hea asi, kui külmetus on käes, on taruvaigu ja piirituse või viina segu. Seedimise probleemidega aitab ka. 50 grammi seda ei tahagi, 25 grammi piisab, sest taruvaik teeb ta mõruks. Seda teevad paljud, Märjamaalgi meil mitu tuttavat, kes küsivad taruvaiku.

Ka nõelamine ütlevad, et olla kasulik. Mina olen nõelata küll saanud, ja ega ma tervise üle ka nurise. Aga sellega ei maksa üle piiri minna. Üks tõestisündinud lugu meie kandist on see, kuidas üks naine oli läinud mesiniku juurde, et temal jalad haiged, et ta tahab hakata ravima mesilasnõeladega. Mesinikul oli parajasti olnud traktori kallal töö käsil, polnud aega. Oli öelnud, et mine mesipuu juurde, tõmba tagumik paljaks ja oota upakil mesipuu juures. Naine oli poole tunni pärast tagasi tulnud, et jalad hirmus haiged juba ja mesilased ei nõela teda. Mesinik, tüdinud juba, oli öelnud, et mine tagasi ja peereta. Mesilased aga teatavasti ei taha ühtegi paha lõhna, diiselkütte lõhnaga mul omal väga halb kogemus. No igatahes see naine oli läinud tarude vahele, mesinik toimetanud oma asju edasi ja järsku kuulnud - marjapõõsad ragisevad. Vaadand – naine läheb, riidepundar kaenlas, tagumik paljas... Ei ole head aega ütelnud ega rohkem ka ravile tulnud. Ju siis sai jalad terveks.

9. juuni: Vaikselt vurritamise poole

Mesila seis on normaalne, pered on tugevad, töö käib. Mett tuleb, sees on päris hulka, vurritada ikka veel ei saa, kaanetatud on vähe. Nädala pärast võib vurritamist ka tulla, ma arvan, kui nad nüüd kaanetavad ära. Eile võtsime ühe kärje, üldse ei tilgu, mis tähendab, et mesi on küps, aga kaasi pole nad veel peale pannud. Mett küsitakse osta juba sageli, aga no pole veel anda midagi.

Esimesed tarud on viie raami peal, suur osa 4 korpusega. Tänavuaastased esimesed sülemipered on kolme kopruse peal, hilisemad kahes alles. Praegu põhitöö ongi see, et jälgida, et neil ruumi jääks üle, mitte poleks puudus. Pisikesed paarumispered osad on paarund, osadel emad kaduma läinud paarumislennul kas pääsukese noka vahele või kuhugi mujale. Kärjepõhjade kinnitamine käib ka, igavene igav töö, seda jätkub ka veel tükiks ajaks.

Mesilased korjavad kõvasti, täna on meil tugev tuul, põllu kohalt tuleb neid madalalt kohe nii et mesilaste mass. Tulevad täiskoormatega, aga mida nad korjavad, ma ei tea. Võilill on otsas. Eile käisin metsaraiesmikus, et vaadata, miks nad sinna tormavad. Pohl on kirjanduse andmetel hea meetaim. Pohlad õitsevad täiega, aga seal metsas ei olnud ühtegi mesilast.

Sülemlemine on minu mesilas selleks korraks läbi, paistab, et ei ole rohkem tulemas.

Täna polegi mul mesilasse asja, nii tugeva tuulega on nad tigedad ja tuul viib kaabu ka peast minema.

4. juuni: Rahuaeg

Mesilas on rahulik. Korje käib, aga mitte tugevalt, ometi välja ja sisse nad seal jooksevad. Sülemlemine hakkab minu mesilas praktiliselt lõppema. Eile tuli üks väike kobar ploomioksa külge – kilo-poolteist. Ma arvasin, et see võis kergesti olla ka paarumislennuaegne kobar. Kui pere on veel sülemlemismeeleolus ja ema läheb välja paarumislennule, juhtub vahel, et mesilased tormavad ka välja ja kobarduvad puuoksa. Mina lõikasin selle oksa lahti ja lasin nad oma tarusse tagasi.

Üleeile tulid kolm sokku mesila tagant mööda. Muidu sokud on ikka kahekaupa, nüüd nii huvitav, et kolm oli korraga. Ma sorteerisin parajaste raame, kui neid nägin.

Täna oli mul põhitöö hoopis elutoa remont, panime seinaplaate paika. Aga jõudsin ikka kolmele või neljale tänavuaastasele perele kolmandad korpused ka peale panna. Ühes hästi väikeses peres avastasin küürakhaudme. Ema ilmselt paarumislennul kaduma läinud, see üks esimesi kunstperesid, mis ma kevadel tegin. Kui selgus, et seal ema ei ole, andsin sinna uue ema sisse, aga seda pole ilmselt vastu võetud. Nii et töömesilased hakkasid munele, haue on kõrgemate kannudega, mida mesinikud nimetavad küürakhaudmeks. Vääremad munevad, pärisema see pere vastu ei võta. Selle pere ma tõstan mõned meetrid eemale ja puistan mesilased rohu peale laiali. Töömesilased lähevad tagasi, vääremad ei oska oma koju tagasi minna. Siis saan uue ema sinna sisse ja nii ehk saab asja. Ja kui ei saa, siis mesilased lähevad teistesse peredesse ja kaduma ei lähe midagi.

Lilli on praegu vähe, sirelid õitsevad, ma pole vaadanud kas neid seal peal on. Aga maasikapeenraid kastsin hommikul ja seal oli neid kõvasti. Neil on õitepuudus ja siis nad otsivad kõik üles. Möödunud suvel oli hästi kuiv, aga korje oli võimas. Vahel ilma vihmata ei anna osad õied üldse nektarit – pärnad eelmisel aastal näiteks ei andnud. Aga mesilane on nutikas, tema leiab ikka kuskilt midagi.

1. juuni: Korjepaus ja nõelaoht

Eile algas päev sellega, et ühest perest tuli sülem, plaaniväliselt. Kuigi mina püüan ka kõigest väest sülemlemist vältida, pole seda vist ühelgi mesinikul veel õnnestunud saavutada. Vähem sülemlevad nendel, kes kasvatavad ise emasid, aga mina olen üritanud selleni küll jõuda, ja lükkan ikka igal aastal edasi. Omajagu põnev ka see sülemlemine. Aga igatahes, eile tuli sülem ja kohe padavai teise peresse sisse, ilma heki otsa kobardumata. See on mõnes mõttes hea – see pere on kahe nädala tagusest sülemist tehtud pere, ilus ja tugev, hea emaga. Kahju muidugi, kui sinna peale läks noor pere paarumata emaga, sest siis võib võitluses see noor ema jääda peale. Kui see noor läheb paarumislennule, võib suitsupääsuke ta ära napsata ja ongi pere otsas. Paaruma minev ema tõuseb kiiresti paarikümne meetri kõrgusele. Allpool on töömesilased, kui ta nendega kokku puutub, siis nemad hukkavad ta kohe. Raamatute järgi võib ema lennata paarkümmend kilomeetrit, ja seega ka naabermesila leskedega hoopis paarituda. See on tõuaretuse koha pealt väga hea. Paraku on pääsukesed ka kanged selle maa peal temaga kokku saama. Minul läheb umbes kolmandik paaruvaid emasid igal aastal kaduma.

Tänagi läksin hommikul, et võtta kupud ära sealt perest, kus tuututas, aga ma käivitasin alles suitsulõõtsa, kui juba sealt tuli sülem. Kui pooled olid läinud peresse, panin lennuava harjaga kinni – umbes kilo jagu jäi neid lennulaua külge rippuma – need raputasin ühte nõrka peresse. Sülemimesilased võetakse alati igasse peresse lahkelt vastu, mingit riidu ei teki. Ja siis võtsin emakupud maha. Ühel perel võtsin katuse ära ja vahetasin ema välja, ja ka kupud korjasin ära. Tegelikult ma muidugi väldin kuppude äravõtmist. Sülemlemismeeleolu jätkub neil veel tükiks ajaks ja nad võivad isegi uued kupud ehitada, kui neil on munev ema peres, või lahtist hauet. Aga tänavuaasta on kevad teistmoodi. Teisedki mesinikud ütlevad, et lausa pöörased on nad selle sülemlemise peale. Teised sülemid on sageli väiksed, umbes poolekilosed, nendega pole midagi peale hakata. Sellest sügiseks peret kasvatada on suur töö.

Eile oli üldine ülevaatus. Nektarit on viimaste päevadega tugevalt sisse tulnud, kaks meekorpust on täitsa rasked peal, aga vurritada pole mitte midagi, kuna kaanetatud kärgi peaaegu polegi. Üks kärg – selle aasta esimene - sai võetud omale sööma jaoks ja pannkoogi määrdeks, aga turule minna ei saa niipea. Tõenäoliselt oli see võilillemesi, tilkus alles, lõhnas imeliselt. Nii mõnus oli seda hammustada tükkis vahaga. Vaha tuleb kindlasti alla neelata, see on väga tervislik.

Võilill lõpetab õitsemise ja suure korje paus on käes. Mesilased on kurjavõitu, tulevad lausa ümber maja, sain kuklasse nõelata, ja eile alumise silmalau serva. Meil olid täna külalised, üks mees siin päästis oma elu nii et viskas kannutäie morssi mesilasele... :) Mesilasse minna on ühesõnaga praegu ohtlik. Kui on suur korje, käin ma ilma igasuguse maskita. Aga praegu tuleb ikka ettevaatlik olla.

29. mai: Ettevaatust, karu tuleb!

Üleeile hommikul käisime prouaga korra alevis, võtsin rutuga kahel perel kupud välja, et nad ei saaks mu äraoleku ajal plehku panna. Kui tagasi tulime, olid kõik alles kenasti, ei olnud vahepeal sülemlenud. Ühe korra sülemlenud peredel on mõistlik kupud ära võtta, kui ema hakkab sees laulma, muidu läheb pere väga nõrgaks. Täna võtsin ka ühel varemsülemlenud perel, kus hommikul kuulsin, et ema laulis, kupud ära.

Eile tegin põhjaliku mee ülevaatluse. Mett on, aga vurri panna ei saa. Kaanetatud, küpset mett on vähe raami äärtes. Aga üldjoontes teda tuleb, viiele perele panin juba neljandad korpused peale, tähendab kaks meekorpust juba peal. Rääkisin ükspäev jälle vennaga, temal on 70 taru, aga temal ka niipea turuleminekust juttu ei ole. Võilill lõpetab õitsemise ja siis tuleb paus, ning edasi oleneb ilmadest, peab äkki isegi hakkama mesilasi söötma, et nad ellu jääks.

Täna oli soe ilm, töötasid kenasti. Ühel pisikesel paarumisperel oli ema kaduma läinud, sellele panin uue ema emakupu seest. Eile panin õhtu otsa kunstkärgesid raamide otsa. Suur sülemlemishoog on möödas, ja parem kui enam ei tuleks ka, pered saaksid siis tugevaks minna.

Mu vennal on mesilagrupid mitmes kohas, ja ühes grupis oli karu lõhkunud taru ära. See tähendab, et karusid on jälle meie kanti tulnud. Mul ka päris kõhe, võib ju ka siia sattuda. Aga see karu ei söönud üldsegi mett, vaid hoopis hauet, kus on tõugud - need kärjed oli kõik ära söönud. Taru oli olnud kummuli ja mesilased marukurjad. Siinkandis muidu kole vähe karusid, mina olen eluaegas ainult ühe korra näinud, ja karu jälgi korra. Karukahjustusega mesilastarud makstakse muidu välja, aga kaitseabinõud peavad kasutusele olema võetud. Tal aga polnud, sest ega teagi, mis karu vastu üldse kaitseks. Ükskord ajalehes oli ka pilt, üks pani elektrikarjuse, aga karu kraapis käigu sealt karjuse alt läbi maa seest ja ikka läks mesilasse. Nii et kuidas kaitsta karu eest, ei tea vist täpselt keegi.

26. mai: Sülem sülemi otsa

Meil praegu mesilastel tihe sülemlemise aeg, pole aega kirjutadagi, muudkui passi neid.

23. mail tuli ühest perest tugev esisülem. Omapärane sülemlemine oli. Pere tuli tarust välja, tiirles õhus nii kui ikka. Ma tavaliselt passin lennulaua juures, kas ema ka näen. Nägin. Aga ema tuli lennulauale koos saatjatega (muidu saatjaid kaasas ei ole, kui sülemlemine on), käis tuuri ringi mööda lennulauda ja läks tarusse tagasi, saatjad kannul. Mesilased tiirlesid õhus, heki otsa ei maandunud, vaid läksid naabertarusse, kus enne oli väike pere. See läks nüüd igavesti suureks. Panin nendele neljanda meekorpuse ka peale ja töötagu edasi. Täna töötasid vägevalt.

Üleeile tuli üks pisikene sülem, panin selle tagavaratarusse.

Eile käisin vahepeal kodust ära ja kui tagasi jõudsin, oli kaks peret põõsaste otsas ja sinna üleeile pandud pisikesse peresse oli üks sülem lisaks läinud, nii et sellest oli saanud tugev pere. Sinna panin ruttu teise korpuse, ei mahtunud muidu ära – suur hunnik oli lennulaua ees. Teised ajasin põõsaste pealt kastide sisse. Üks jäi pidama, aga teisel polnud vist ema, see pani uuesti tagasi oma peresse.

Täna tuli ühest perest sülem, läks naabertarusse, siis naabertarust täie auruga välja, nii et pulgad lendasid eest maha. Pooled läksid heki otsa ja pooled ühte peresse sisse. Heki otsast ajasin nad sülemikasti, neid oli päris hulka, oma 30 000. Need panin tarusse ja nüüd on nad ilusasti sees. Õhtul võtsin veel kirsi otsast alla ühe väikse, umbes kilose sülemi ja panin tarusse tagavarapereks. Praegu on tarusid kokku 19. Mett ei ole tarudes palju sees – täna piilusin – nii et vurritamist niipea ei tule. Ilmselt mesinikel kõigil praegu sama – muudkui võta sülemeid puude otsast maha ja passi peale.

21. mai: Põnevad sülemlemised

Eile tuli üle hulga aja ilus soe ilm ja ühest tuututajate perest tuli kohe sülem! Istusin taru kõrvale ja jäin huviga vaatama. Viimases lõpus, kui kõik mesilased olid väljas, siis tuli mesilasema, kõik keerlesid koos õhus, aga nad ei laskunud kuuseheki peale nagu kombeks on. Läksid hoopis sinna teise tuututavasse tarru. Asi hakkas juba rahulikuks jääma, kui järsku hakkas vastupidine voolamine! Kahe taru vahet on umbes neli meetrit, sealt tuli siis mesilasi hulga rohkem kui esimesest tarust, ilmselt siis kahe taru mesilased juba korraga.

Ja siis hakkas tulema mesilasemasid. Tavaliselt on seaduseks, et tuleb üks mesilasema iga sülemiga, aga sealt oli kaks juba tulnud – nendel polnud kiiret, jalutasid lennulaual, kuigi muidu ema läheb ruttu lendu. Siis tõin mesilasmajast kaks mesilasema puuri, ja kaks ema saingi puuride sisse kinni püüda. Palju neid sealt kokku tuli, ei tea, ega ma kõiki võibolla ei näinud ka. Viimati tulija oli ilus suur, selle ma lasin sülemikasti. Sülem maandus kuuseheki otsa, sinna panin kasti ja ajasin nad sisse. Oma viis kilo – ilus suur sülem kahe pere peale kokku. Nii et ilusasti läks. Suure ema lasin neile kampa. Täna töötab see pere juba hoolega uues tarus.

Täna tuli üks ilus suur sülem veel, läks pisikese pöidlajämeduse vahtraoksa külge, seal rippus neid siis oma neli kilo. Mina ei hakanud neid sülemikasti üldse ajamagi, võtsin sae, saagisin vahtraoksa maha, võtsin selle kätte ja läksin tühja taru juurde. Sinna ette panin enne papitüki, puistasin sülemi sinna peale ja nad läksid kenasti ise tarru. Asi lahenes väga lihtsalt.

Täna oli väga hea ilm, küll oli suminat ja küll töötasid võilillede kallal, tamm õitseb ka, seal nad ka sumisesid. Mitmetele tarudele panin korpuseid juurde, kolmandaid ja neljandaid – nüüd on pered tugevad ja kui soojad ilmad jätkuvad, siis nad toovad mett kõvasti. Vahepeal võttis juba tõsiseks, et pikalt nii külm. Elame veel.

19. mai: Varroalest sees

Eile õhtul istutasin mitusada maasikataime – pean mesila lähedusse hoidma, mul on nad nii sülemlemise peal, kui natukegi päikest näitab. Eile või üleeile oli 5 minutit päikest ja kohe sülem tuli. Nii pisike – see oli teine sülem, aga läks kohe suure kaarega teise peresse viuhti sisse. Mul oligi plaanis selles peres ema vahetada, ja teine sülem noore emaga läkski sinna. Täna tuli natukeseks päike, mesila hakkas kohe mühisema. Muidu tundub, nagu oleks välja surnud. Päiksega oli selline undamine, kõik noored mesilased tulid korraga lennuharjutusi tegema. Siis kadus päike jälle ära, kõik jäi vaikseks ja sülemit ei tulnud.

Täna vaatasin suuremjagu tarusid pealt üle – mett ei ole juurde tulnud, ennem on vähemaks jäänud. Ühes tarus on varroalest massiliselt hakanud külima, see pere plaanib sülemleda ka. Pean apistaniga tõrjet tegema, aga korje ajal ei tohi seda kasutada. Ühe pere tõstsin ringi puhtale põhjale täna, ise leiutasin siukse lestatõrje aluse. Pole teistel selliseid näinud. Aga tänavuaasta on varroat ilmselt paljudel, sest nii külm on.

Ja siis veel selline huvitav lugu, et tuututamist kostab kahes sellises peres, kus sülemit tulnud pole. Ma ei ole kirjandusest leidnud ega pole osanud ise küsida ka, kas see vana ema tuututab, või mis seal toimub. Ei teagi, kellelt küsida.

Tundub, et võilill hakkab õitsemist lõpetama, aga sooja ei taha teha ja võilillemett vurritada ilmselt ei saagi, seda on nii vähe seal sees. Aga eks näis.

16. mai: Külmast, tuututajast ja võilillemeest

Ilmad läksid nii külmaks ja nüüd ma tahaks kangesti minna vaatama tarudesse, kas neil mett veel on või peab hakkama äkki suhkrut söötma, et nad ellu jääks. Juba mitmed päevad ainult joogivett toovad sisse ja mõni üksik tuleb õietolmuga. Nektarit kindlasti pole. Homme saan ehk vaadata, mis seis on mu uuel perel, kas peaks äkki võtma mõnest teisest tarust kärge ja panema neile rutuga süüa. Võilillemett, kui üldse, tuleb õige vähe sel aastal. Aga kas teda üldse tuleb, on väga kahtlane. Järgmine nädal – esmaspäev, teisipäev – lubab ju külma ilma jätkumist.

Ühes peres kuulsin, et ema teeb muudkui “tuut-tuut-tuut”, sealt tahab teine sülem kangesti tulla. Teised kuaaksuvad vastu, aga nii külm, et ei saa kupust välja tulla. Kui on külmad ilmad nagu praegult, siis mesilased närivad pisikesed augud emadele kuppude külgedele sisse ja söödavad neid aukude kaudu. Üldse noor ema, kui ta kupust tuleb, et kui mett näeb, siis jookseb ja hakkab hirmasti sööma. Aga igatahes, kui nüüd teine sülem peaks tulema, siis see tuututaja läheb sülemiga kaasa.

Nüüd pole saanudki rohkem teha, käin lihtsalt vaatamas, kuidas on. Varroalest, see mesinike nuhtlus, areneb külmaga hästi. Ma avastasin mitmes peres, et varroalesta olemasolu tõenäosus on suur. Soojaga teda praktiliselt polegi. Sügisel sai tõrje tehtud küll, aga külmaga ta areneb heasti.

Mul on juba nii kange võilillemee isu, et kui nüüd homme soojem ilm on, siis ma võtan kasvõi ühe pooleldi kaanetatud kärje ja lõikan selle välja. Võilillemesi kohe meelitab, vana mesi on juba ära tüüdanud. Mul proua tegi õhtul pannkooke, küll oleks võilillemesi ära kulunud...

12. mai: Külm

Täna oli väga külm ilm, tulin just mesilast, isegi lennulaudade peal neid polnud. Võilill õitseb, aga mett nii külmaga ei tule. Mesilased kuigivõrd lendasid, aga kui põhjatuul läks kõvemaks, siis enam mitte. Nektari jaoks on öösoe tähtis, nii et mett nad täna ei toonud.

Üldiselt tundub, et asi läheb ladusalt, kuigi kevad ehmatas alguses ära. Teisedki mesinikud panevad siin lamatarudele magasine peale. Kärjemett võiks juba võtta – mõnel üksikul kärjel pool juba kaanetatud, aga nii külmaga söövad nad osa mett ära, et hauet soojas hoida. Aga ehk varsti saab mett ka juba.

11. mai: Sülemlemine

Minu kõige suurem pere oli sülemlemismeeleolus, juba mitmed päevad vaatasin ja ootasin, sealt midagi ikka tuleb. Nad olid lennulaua peal – kui sülemlemine plaanis, siis hakkavad laisklema, ei käi tööl enam need, kes ära lähvad – et mis me siin ikka rügame.

Tuligi sealt siis ilus suur pere – juba enne uue pere tulekut oli see pere ülitugev, neljas korpuses, aga nüüd tuli igavene hulk juurde. See sülem oli mingi 4 ja pool kilo.

Ülejäänud pere jagasin veel kaheks, nii et ühest perest tuli 3 pere. Heade tõuomadustega ema, siukest tasub paljundada. Ükspäev siin helistas ka keegi, et tal pere õunapuu otsas, tulgu ja võtku, kes tahab. Aga mul polnud aega minna.

10. mai: Hulkuv sülem

Tulime kella 1 ajal laadalt, igavene sumin ja mürin mesilas. Arvasin, et omal sülemleb, aga tegelikult pani lõuna pool kellelgi pere putku. Läksid ühte tarusse sisse, mul oli juba hea meel, et ilus suur pere tuli, aga natuke aega läks mööda – kargasid kõik tarust välja uuesti ja minu mesilasse laiali. Suurem osa läks kõige suuremasse peresse ja teistesse läks ka. Ilmselt ema ei jõudnud kohale. Ema tuleb alati üsna viimaste hulgas, ma olen jälginud seda. Aga ilmselt siis mõni rahvuslind pistis ta tee peal nahka või väsis muidu ära.

5. mai: Korje algus!

Vahtrad õitsevad! Sumisevad – see tähendab mesinike jaoks korje algust. Paljud –ka mina – usuvad, et kui vaher õitseb, siis lähvad kõik lilled korraga õitsema – võililled ja muu pudipadi. Mesiniku jaoks kõige rahulikum aeg, mesilased muudkui töötavad ja mina vaatan pealt.

Kõige tähtsam, et ruumipuudust ei ole. Ükspäev vaatasin jälle sisse, mõnedes mett päris ilusti, aga suur osa ikka tühjad. Nõrgad pered on meest tilgatumaks tühjaks tehtud – teised mesilased viivad sellelt ära, kes nõrgem on.

3. mai

Osadele peredele panin juba jälle korpuseid juurde. Mesilas kõik korras, värvisin veel natuke tarusid, sulatasin vaha, kinnitasin kärjepõhju raamidele.

28. aprill: Vähem on parem

Täna vaatasin pisteliselt tarusid, mett on toodud huvitaval kombel päris palju, mõned kärjed juba täitsa täis. Ilmselt see on pajude mesi. Paiseleht õitseb ka, ükspäev tõid mesilased isegi mingit ilusat sinist õietolmu, ma ei teagi, mis lille oma see võis olla, sinililli siinkandis pole. Üksikud võililled juba õitsevad ja paistab, et asi hakkab minema. Peaasi, et nüüd püsiks soe, aga ta lubas mingil päeval veel äikest, selle järel võib kergesti külmaks minna.

Lesehauet on tarudes sees ja emakuppe ma eile ei leidnud, aga ma arvan, et neid võib isegi olla. Kõige varasem sülemlemine, mis ma mäletan, oli 4. mail, siis tuli 6 peret. Kartulipaneku päev oli parajasti ja ma ei saanudki kartulit panema, naabrid panid maha.

Osa mesinikke ütleb, et aprillis polegi mesilasse asja, aga minul on mesindus hobi, mitte tootmismesindus, minul on kogu aeg asja. Kuulsin veel, et sel aastal olla talvel olnud suur mesilaste väljalangevus, osa mesilaid teinud lausa puhtaks. Aga mul kõik alles, vennal ka. Tal 70 taru, aga plaanib vähendada.

Minu kõige ilusam mesindusaeg oli siis, kui mul 7 taru oli. Siis ma tundsin kõiki juba nägu- ja nimepidi, teadsin iga mesilaspere iseloomu. Kui tarusid üle 20 läheb, siis tuleb juba suurtootmise maik juurde, kogu aeg kiire. Praegu mul 13 taru, aga tänavuaasta sügiseks tõenäoliselt kisub 25 peale. Enne olen ka vahel üle 30 peal olnud, aga siis pole kõik olnud tootmistarud, mõned on olnud varuemade pered.

24. aprill: Mida teha nõrkade peredega

Vaatasin kogu mesila üle, panin korpuseid juure, enamus tarusid on juba kolmes korpuses ja arenevad edukalt. Osa on mahajäämust ka, kevad näitas kätte, kus on nõrgemad emad, need on nüüd ühes korpuses alles, neid saab hiljem tugevdada, kui ma saan uued emad. Rääkisin täna vennaga juttu, vend ütles sedasama, ja tema paneb oma nõrkasid kokku. Mina nõrku omavahel kokku ei pane, sealt ei tule ikka korralikku peret, nõrga võib tugevaga ühendada, saab veel tugevama. See on nagu omal ajal, kui ma laps olin, ja kui kolhoosid tehti, siis oli üks parteitegelane ka siin kolhoosis. Rahvas kutsus teda Takkalükkajaks. Tema selgitas alati rahvale, kui tähtis on väiksed vaesed kolhoosid kokku panna, siis tuleb suur ja rikas. Mehed jälle naersid, et kui sa paned vaesed kokku, seda rikast ei tule, tuleb suur ja veel vaesem, ja nii välja kukkuski.

20. aprill: Värvilised mesipuud

Mesila töötab ja mesinik värvib korpuseid, laob küttepuid ja istutab lilli. Ma tegin oi kui ilusat värvi korpuseid. Segasin rohelist ja kollast, siis jälle rohkem rohelist ja vähem kollast ja vastupidi. Neid, kus mesilased sees on, ei saa värvida, aga ma värvisin neid vanu, kus juba värv hakkab maha tulema. Lihvisin need siledamaks ja üldse uuendasin ühesõnaga.

16. aprill: Korpustarudest

Minu mesindus põhineb Lembit Sirge põhimõtetel. Tema nõuannete järgi olen oma mesila sisse seadnud. Kui ma hakkasin mesindusega tegelema, polnud mul midagi. Ajakirjadest lugesin korpustarudest ja siis hakkasid mõtted liikuma. Kui selle Maalehe raamatu sain, mis Sirge kirjutas - “Mesilaste maailm”, siis otsustasingi nende kasuks. Alguses oli nii palju imestajaid, et mis see korpustaru on. Siis jälle üksvahe propageeriti, et lamavtaru ei kõlba kuskile. Aga kui mul juba mitu korpustaru oli, siis ütlesin küll teistele, et katsugu korpusi tõsta ja siis otsustagu. Minupikkune mees, kui selg on terve, võib korpusi tõsta – 20 ja rohkem kilo – rinnakõrguselt ja kõrgemalt – tasakesi alla ja siis peale tagasi, nii et ükski mesilane vahele ei jää, aga naisterahvale on see ikka raske. Kui vahel on 5 korpuses, sülemlevad pered – emakupud alumises korpuses vaja üle vaadata, siis muudkui lao neid. Samas mina siin omal tõstan 10 kärge korraga, lamavtarul võetakse ühekaupa, minu jaoks see on igav.

15. aprill: Mesila töös!

Mesila töötab täiega. Õietolmu tuuakse tugevalt ja kärgedes on näha värsket nektarit. Pered arenevad kiirelt, eriti tugevalt kaks kraini peret. Neilt ma saan suvel kindlasti väärtuslikke emakuppe. Minev aasta ainult üks pere sülemles ja mul on juba üle kahe aasta emasid päris palju, need tuleb välja vahetada. Suurem osa peresid on saanud uued korpused. Tubast tööd on veel tükiks ajaks, homme hakkan kärgesid sulatama, mul vist juba sada tükki neid kogunenud. Eile käisid mesilased natuke väljas ka, aga täna oli vähem, nüüd lubas mitu päeva külma, olen siis tõenäoliselt tubase töö peal. Remmelgad õitsevad tänavu aasta väga hästi. Aga praegu mesilased söövad selle halva ilmaga ära, mis nad headel päevadel korjavad.

13. aprill

Täna jälle terve mitu tundi kraapisin raame ja korrastasin invetari.

Eile vahetasin vaha kunstkärje vastu, 31 kilo sain kunstkärge. Sellega meil nüüd suve jooksul muret pole, varu on piisav. Remmelgas õitseb väga hästi, tänavu aasta saaks remmelgamett, aga ilmad on külmad, korjata ei saa. Homseks lubab küll soojemat. Eile käisin Raplas, teised mesinikud seal arvasid ka, et nii kahju, et külm on, muidu küll tuleks mett sisse. Aga pered arenevad üllatavalt hästi, nii kiiresti pole teisi korpusi peale saanudki. Tavaliselt ikka paar nädalat on ühes korpuses. Kaheksa peret on täiesti tugevad, korpused mesilasi täis.

Pered lähevad järjest tugevamaks ja nüüd peab silma peal hoidma, et toidupuudust ei tuleks - võivad kergesti endid puhtaks süüa. Kui homme on soe, piilun jälle sisse, sest kui noori sünnib peale, pered lähvad suureks ja sööki läheb rohkem. Küll nad varsti hakkavad ise ka leidma.

11. aprill

Lõpuks ometi veidi soojem ilm ja ruttu mesilasse. Juba kolmandat raami kergitades hakkas silma emakupu alge. Kahjuks liiga külm, et kogu taru läbi vaadata. Kokku said kaheksa peret täna peale juba teise korpuse, kuigi on veidi riski haue maha jahutada, sest ilm on ikkagi külm.

10. aprill

Terved kaks päeva vanade raamide puhtaks kraapimist ja traatide pingutamist. Ei midagi põnevat. Ilmad külmad.

8. aprill: Kehvad eeldused

Jätkub kärgede sorteerimine ja vaha sulatamine. Mesilased toovad ainult tiigist joogivett, mett ei tule.

Ühes peres lõhkusid mul mesilased kärgi. Mõtlesin, miks nad niimoodi teevad. “Targu talitas” nüüd oligi sees, et just kui itaalia tõugu rohkem sees on, siis kipub tekkima suirapuudus, ja siis nad lõhuvadki kärgi. Hommikuti käisin lausa lennuavasid puhtaks tegemas, et nad üldse välja saaks. Hirmsasti tahaks tarudesse minna. Helistasin just vennale, ta ütles ka, et täitsa haigeks teeb juba, nii tahaks vaadata, aga alla 14 kraadi ei tohiks avada, haue võib kergesti maha jahtuda.

Kui selle ennustuse järgi võtta, et kui soe talv, pole kasemahl magus ja sama lilledega, siis tuleb kehvalt nektarit. Tänavune kasemahl meil küll nagu vesi. Minu mesilaste pidamise ajal polegi kehva meeaastat olnud, aga no tulla võib ju ikka. Täna oli päev läbi vihmane, aga tööd on küll, pingutasin traate ja puhastasin raame, proua koristas vurriruumi ja sorteeris purke mee jaoks.

7. aprill: Vihmane

Vihma sajab. Mesila ei tööta. Mesinik sorteerib ja sulatab kärgi. Vaha tuleb.

6. aprill

Täna sulatasin vanadest kärgedest vaha.

Mesilased sumisevad tiigi ääres, toovad haudele vett. Õietolmu tuleb täna tugevalt ja mett siis ka tõenäoliselt. Homme tahan korpuseid leeklambiga kuumutada, et vana taruvaik eemaldada ja desinfitseerida – haiguspisikud ära hävitada. Taruvaigu korjan kokku, hea ravimiks kasutada. Kes võtab viinaga sisse, kes määrib peale. Me oleme sõpradele andnud, kes on küsinud, müünud pole.

2. aprill

Temperatuur 15,6. Täna oli mesilas kiire tööpäev. Jälle vahetasin põhju ja eemaldasin alumisi korpuseid. Õietolmu tuleb hoogsalt ja mesilased töötavad.

1. aprill

Sain kõik tarud üle vaadatud, kõik korras.

31. märts: Mesi aitab külma vastu

Õhutemperatuur 14,5. Pooltel tarudel põhjad vahetatud, võtsin alumised korpused ära, et kütet kokku hoida. Üldine seis on rahuldav, vaatamata niiskele talvele. On tugevalt kaanetatud hauet, noori mesilasi mitmes tarus. Lahtine haue puudub. Kuna ilmad on jälle külmaks pööranud, on emad munemise katkestanud. Homme jätkan, kui on ilus ilm. Mesilased söövad sooja saamiseks mett ja lehvitavad tiibu. Kellel tuba külm, söögu mett ja lehvitagu tiibu - saab sooja.

28. märts: Ootamise aeg

Puhastuslend oli 10. märtsil ära, ja siis oleks pidanud hakkama haude areng pihta. Peale puhastuslendu nägin, et mul on talv edukas olnud, sest kõik pered elus ja põhjades hallitust oli vähe imelikul kombel. Ma arvasin, midagi pöörast on, no nii niiske õhk talve läbi. Minev aasta ma sain hea nipi, kui ma ühes turismitalus loengut käisin kuulamas. Üks mesinik rääkis, et panna lae peale tuuletõkkeplaadist tükid. Mina panin Viisnurga praakplaaditükid, aga see põhimõtteliselt sama – laseb õhku läbi ja imeb niiskust sisse. Panin need katuste alla ja see oli suurepärane nõuanne. Tänavu aasta on tarud täiesti kuivad tänu sellele nipile.

14. märts katsusin laepealseid, osad olid soojad ja ma arvasin, et emad hakkavad kohe munele. Siis on laepealne tuline (34-36 kraadi) käega tunda. 1. aprillil minu prognoosi järgi oleks pidanud hakkama uued mesilased sündima, aga asi lükkub edasi. Eile hommikul külvasin tuhka lumele, sest ma kartsin seda (ja õigesti tegin), et päike tuleb välja, läheb soojaks, nad hakkavad lendama. Aga kui tarude ümber on lumi, nad laskuvad lume peale. Ja kes lume peale laskub, see on sealpaigas. Aga kuna ma külvasin tuhka, oli täna juba musta maad piisavalt, päike võttis nii hästi. Need, kes maha vett läksid võtma, said ilusasti lendu.

Täna käisin mesilas, vahepeal oli nii külm, et kui pisteliselt mõõtsin temperatuuri (panin peopesa katuse alt nende lae peale), see pole veel 34, mis tähendab, et nad kobardusid uuesti talveasendisse.Täna oli juba ilus ilm ja muide lendasid üksikud juba. Minul muret ei ole, kuna mul õnnestus puhastuslennu päeval nii palju sisse piiluda, et nägin, et söödavaru on piisavalt, mis on praegult kõige tähtsam. Rohkem sisse vaadata ei saa, alla 14 kraadi varjus ei ole mõistlik neid lahti teha, no mitte mingil juhul tänase ilmaga, kui lumi maas on. Nad lendavad laiali ja kukuvad lumme, kangestuvad ja jäävad maha. Siin mitmed mesinikud, kellega ma olen rääkinud, on täitsa mures, et asi ei ole õige. Mina arvan, et ei ole põhjust muretseda – aeg on veel varane, nad teavad ise kõige paremini, millal ja mida nad teevad.

Nii et praegult on lihtsalt ootamise aeg. Midagi teha ei anna nii külmaga. Sellist kevadet mina ei mäleta. Kõik kevaded on minu mesinduse ajal olnud siuksed, et ma olen saanud puhastuslennu päeval juba sageli taru põhjasid suurema osa ära vahetada, puhtad põhjad alla. Vanad on hallituse ja surnud mesilastega kaetud. Tavaliselt 1 päev ikka on peale puhastuslendu veel soe, aga meie kandis oligi ainult 1 päev nii soe, kus nad hoogsalt lendasid. Sellega oli kogu lugu, siis läks nii külmaks. Nüüd veel lumi takkapeale, siukest asja ei ole mina tõesti oma praktikaajal näinud. Sellepärast siin üks minust palju vanem mesinik on täitsa pabinas, et ei tea, mis seal sees nüüd toimub, et ei saa vaadata. Tal on lamavtarud. Mul korpustarud, nendega on asi lihtsam, temal tükk tegemist et sinna raamideni jõuda. Mina ei pabista, sest remmelgas ka veel ei õitse. Minev aasta näiteks juba õitses, päeval õietolm tuli täie hooga tarudesse. Tänavu aasta tõenäoliselt kui soojaks läheb, tuleb panna suirakärgesid sisse, mis sügisel sai varutud. Kuigi vahepeal juba väideti, et pole üldse vaja meie kliimas suira varuda, et mesilased saavad õietolmu kohe kui lendama hakkavad. Aga näed, kõik aastad ei ole ühesugused. Tänavu aasta on hea, et on tagavaraks neid.

22. märts: Mesinik - hea amet

Just üleeile sain venna ja mõnede teiste mesinikega kokku ja arutasime, et hädasti oleks vaja vaadata, kas suira on. Niipalju sain puhastuslennu päeval õnneks vaadata, et söödavaruga ma veel ei pabista, äärte pealt kergitasin liistusid ja paistab mett küll.

Aga eks iga päev on isemoodi huvitav, kohe päris ootad, millal saaks jälle minna. Mida rohkem tegeled, seda põnevamaks läheb, et mis nad teinud on ja kas nad on kogund ja kas on emad munenud. Ta on nagu igasugune koduloom, et kui sa taga tegeled, siis ta saab kohe täitsa omaks loomaks. Nad tunnevad ka nägupidi. Kui käid sageli seal kallal, ega nad siis ei ole ka nii kurjad, tunnevad nagu ära. Kui oled eemal või kui võõrast lõhna on, on kurjad. Näiteks ükskord pidin minema, ilm läks pilve, mõtlesin, et annan aega, tangin traktori täis. Aga pritsis riiete peale traktorikütet, ja kui mesilas esimese taru lahti tegin, siis mul oli tegemine, et taru kinni saada. Nii kurjaks läksid. Vahetasin riided ära, pesin käed hoolega ära ja läksin uuesti ja siis oli hästi.

Igav töö on vurritamine ja kaanetamine, kui ei ole mesilastega tegemist. Siis nad tulevad sinna mesindusmajja vargile, siis see sumiseb ja seal on palav, ja mina pean seda vurrivänta ajama. Elektrivurrini pole veel jõudnud. Vaha sulatamine on ka tükitöö. Tarude kallal ei ole kunagi igav. Nagu piltide peal, mesinikul on valge kaabu peal, jalutab seal, mesilased töötavad. Mõtle, kui sul seal on 60-70-80 tuhat mesilast tarus, kümne taruga miljon sulast töötavad, milleks sa siis ise pead rabelema. Ainult kaabuga jaluta seal vahel ja vaata, kuidas vehivad. Ja need sulased on kõik tüdrukud, isased on ainult lesed, kellel pole nõela ega tee absoluutselt tööd. Neid on vaja paaritamiseks, aga ütlevad, et kui kõik lesed ära hävitada, siis mesilastaru ei tööta ka. Samal ajal sügisel, kui on korje läbi, kõik lesed tõugatakse üle lennulaua ääre maha. Suvi läbi tööd teinud ei ole ja talvel taru ka nendel pole vaja raisata.