29. mai: Ettevaatust, karu tuleb!

Üleeile hommikul käisime prouaga korra alevis, võtsin rutuga kahel perel kupud välja, et nad ei saaks mu äraoleku ajal plehku panna. Kui tagasi tulime, olid kõik alles kenasti, ei olnud vahepeal sülemlenud. Ühe korra sülemlenud peredel on mõistlik kupud ära võtta, kui ema hakkab sees laulma, muidu läheb pere väga nõrgaks. Täna võtsin ka ühel varemsülemlenud perel, kus hommikul kuulsin, et ema laulis, kupud ära.

Eile tegin põhjaliku mee ülevaatluse. Mett on, aga vurri panna ei saa. Kaanetatud, küpset mett on vähe raami äärtes. Aga üldjoontes teda tuleb, viiele perele panin juba neljandad korpused peale, tähendab kaks meekorpust juba peal. Rääkisin ükspäev jälle vennaga, temal on 70 taru, aga temal ka niipea turuleminekust juttu ei ole. Võilill lõpetab õitsemise ja siis tuleb paus, ning edasi oleneb ilmadest, peab äkki isegi hakkama mesilasi söötma, et nad ellu jääks.

Täna oli soe ilm, töötasid kenasti. Ühel pisikesel paarumisperel oli ema kaduma läinud, sellele panin uue ema emakupu seest. Eile panin õhtu otsa kunstkärgesid raamide otsa. Suur sülemlemishoog on möödas, ja parem kui enam ei tuleks ka, pered saaksid siis tugevaks minna.

Mu vennal on mesilagrupid mitmes kohas, ja ühes grupis oli karu lõhkunud taru ära. See tähendab, et karusid on jälle meie kanti tulnud. Mul ka päris kõhe, võib ju ka siia sattuda. Aga see karu ei söönud üldsegi mett, vaid hoopis hauet, kus on tõugud - need kärjed oli kõik ära söönud. Taru oli olnud kummuli ja mesilased marukurjad. Siinkandis muidu kole vähe karusid, mina olen eluaegas ainult ühe korra näinud, ja karu jälgi korra. Karukahjustusega mesilastarud makstakse muidu välja, aga kaitseabinõud peavad kasutusele olema võetud. Tal aga polnud, sest ega teagi, mis karu vastu üldse kaitseks. Ükskord ajalehes oli ka pilt, üks pani elektrikarjuse, aga karu kraapis käigu sealt karjuse alt läbi maa seest ja ikka läks mesilasse. Nii et kuidas kaitsta karu eest, ei tea vist täpselt keegi.

26. mai: Sülem sülemi otsa

Meil praegu mesilastel tihe sülemlemise aeg, pole aega kirjutadagi, muudkui passi neid.

23. mail tuli ühest perest tugev esisülem. Omapärane sülemlemine oli. Pere tuli tarust välja, tiirles õhus nii kui ikka. Ma tavaliselt passin lennulaua juures, kas ema ka näen. Nägin. Aga ema tuli lennulauale koos saatjatega (muidu saatjaid kaasas ei ole, kui sülemlemine on), käis tuuri ringi mööda lennulauda ja läks tarusse tagasi, saatjad kannul. Mesilased tiirlesid õhus, heki otsa ei maandunud, vaid läksid naabertarusse, kus enne oli väike pere. See läks nüüd igavesti suureks. Panin nendele neljanda meekorpuse ka peale ja töötagu edasi. Täna töötasid vägevalt.

Üleeile tuli üks pisikene sülem, panin selle tagavaratarusse.

Eile käisin vahepeal kodust ära ja kui tagasi jõudsin, oli kaks peret põõsaste otsas ja sinna üleeile pandud pisikesse peresse oli üks sülem lisaks läinud, nii et sellest oli saanud tugev pere. Sinna panin ruttu teise korpuse, ei mahtunud muidu ära – suur hunnik oli lennulaua ees. Teised ajasin põõsaste pealt kastide sisse. Üks jäi pidama, aga teisel polnud vist ema, see pani uuesti tagasi oma peresse.

Täna tuli ühest perest sülem, läks naabertarusse, siis naabertarust täie auruga välja, nii et pulgad lendasid eest maha. Pooled läksid heki otsa ja pooled ühte peresse sisse. Heki otsast ajasin nad sülemikasti, neid oli päris hulka, oma 30 000. Need panin tarusse ja nüüd on nad ilusasti sees. Õhtul võtsin veel kirsi otsast alla ühe väikse, umbes kilose sülemi ja panin tarusse tagavarapereks. Praegu on tarusid kokku 19. Mett ei ole tarudes palju sees – täna piilusin – nii et vurritamist niipea ei tule. Ilmselt mesinikel kõigil praegu sama – muudkui võta sülemeid puude otsast maha ja passi peale.

21. mai: Põnevad sülemlemised

Eile tuli üle hulga aja ilus soe ilm ja ühest tuututajate perest tuli kohe sülem! Istusin taru kõrvale ja jäin huviga vaatama. Viimases lõpus, kui kõik mesilased olid väljas, siis tuli mesilasema, kõik keerlesid koos õhus, aga nad ei laskunud kuuseheki peale nagu kombeks on. Läksid hoopis sinna teise tuututavasse tarru. Asi hakkas juba rahulikuks jääma, kui järsku hakkas vastupidine voolamine! Kahe taru vahet on umbes neli meetrit, sealt tuli siis mesilasi hulga rohkem kui esimesest tarust, ilmselt siis kahe taru mesilased juba korraga.

Ja siis hakkas tulema mesilasemasid. Tavaliselt on seaduseks, et tuleb üks mesilasema iga sülemiga, aga sealt oli kaks juba tulnud – nendel polnud kiiret, jalutasid lennulaual, kuigi muidu ema läheb ruttu lendu. Siis tõin mesilasmajast kaks mesilasema puuri, ja kaks ema saingi puuride sisse kinni püüda. Palju neid sealt kokku tuli, ei tea, ega ma kõiki võibolla ei näinud ka. Viimati tulija oli ilus suur, selle ma lasin sülemikasti. Sülem maandus kuuseheki otsa, sinna panin kasti ja ajasin nad sisse. Oma viis kilo – ilus suur sülem kahe pere peale kokku. Nii et ilusasti läks. Suure ema lasin neile kampa. Täna töötab see pere juba hoolega uues tarus.

Täna tuli üks ilus suur sülem veel, läks pisikese pöidlajämeduse vahtraoksa külge, seal rippus neid siis oma neli kilo. Mina ei hakanud neid sülemikasti üldse ajamagi, võtsin sae, saagisin vahtraoksa maha, võtsin selle kätte ja läksin tühja taru juurde. Sinna ette panin enne papitüki, puistasin sülemi sinna peale ja nad läksid kenasti ise tarru. Asi lahenes väga lihtsalt.

Täna oli väga hea ilm, küll oli suminat ja küll töötasid võilillede kallal, tamm õitseb ka, seal nad ka sumisesid. Mitmetele tarudele panin korpuseid juurde, kolmandaid ja neljandaid – nüüd on pered tugevad ja kui soojad ilmad jätkuvad, siis nad toovad mett kõvasti. Vahepeal võttis juba tõsiseks, et pikalt nii külm. Elame veel.

19. mai: Varroalest sees

Eile õhtul istutasin mitusada maasikataime – pean mesila lähedusse hoidma, mul on nad nii sülemlemise peal, kui natukegi päikest näitab. Eile või üleeile oli 5 minutit päikest ja kohe sülem tuli. Nii pisike – see oli teine sülem, aga läks kohe suure kaarega teise peresse viuhti sisse. Mul oligi plaanis selles peres ema vahetada, ja teine sülem noore emaga läkski sinna. Täna tuli natukeseks päike, mesila hakkas kohe mühisema. Muidu tundub, nagu oleks välja surnud. Päiksega oli selline undamine, kõik noored mesilased tulid korraga lennuharjutusi tegema. Siis kadus päike jälle ära, kõik jäi vaikseks ja sülemit ei tulnud.

Täna vaatasin suuremjagu tarusid pealt üle – mett ei ole juurde tulnud, ennem on vähemaks jäänud. Ühes tarus on varroalest massiliselt hakanud külima, see pere plaanib sülemleda ka. Pean apistaniga tõrjet tegema, aga korje ajal ei tohi seda kasutada. Ühe pere tõstsin ringi puhtale põhjale täna, ise leiutasin siukse lestatõrje aluse. Pole teistel selliseid näinud. Aga tänavuaasta on varroat ilmselt paljudel, sest nii külm on.

Ja siis veel selline huvitav lugu, et tuututamist kostab kahes sellises peres, kus sülemit tulnud pole. Ma ei ole kirjandusest leidnud ega pole osanud ise küsida ka, kas see vana ema tuututab, või mis seal toimub. Ei teagi, kellelt küsida.

Tundub, et võilill hakkab õitsemist lõpetama, aga sooja ei taha teha ja võilillemett vurritada ilmselt ei saagi, seda on nii vähe seal sees. Aga eks näis.

16. mai: Külmast, tuututajast ja võilillemeest

Ilmad läksid nii külmaks ja nüüd ma tahaks kangesti minna vaatama tarudesse, kas neil mett veel on või peab hakkama äkki suhkrut söötma, et nad ellu jääks. Juba mitmed päevad ainult joogivett toovad sisse ja mõni üksik tuleb õietolmuga. Nektarit kindlasti pole. Homme saan ehk vaadata, mis seis on mu uuel perel, kas peaks äkki võtma mõnest teisest tarust kärge ja panema neile rutuga süüa. Võilillemett, kui üldse, tuleb õige vähe sel aastal. Aga kas teda üldse tuleb, on väga kahtlane. Järgmine nädal – esmaspäev, teisipäev – lubab ju külma ilma jätkumist.

Ühes peres kuulsin, et ema teeb muudkui “tuut-tuut-tuut”, sealt tahab teine sülem kangesti tulla. Teised kuaaksuvad vastu, aga nii külm, et ei saa kupust välja tulla. Kui on külmad ilmad nagu praegult, siis mesilased närivad pisikesed augud emadele kuppude külgedele sisse ja söödavad neid aukude kaudu. Üldse noor ema, kui ta kupust tuleb, et kui mett näeb, siis jookseb ja hakkab hirmasti sööma. Aga igatahes, kui nüüd teine sülem peaks tulema, siis see tuututaja läheb sülemiga kaasa.

Nüüd pole saanudki rohkem teha, käin lihtsalt vaatamas, kuidas on. Varroalest, see mesinike nuhtlus, areneb külmaga hästi. Ma avastasin mitmes peres, et varroalesta olemasolu tõenäosus on suur. Soojaga teda praktiliselt polegi. Sügisel sai tõrje tehtud küll, aga külmaga ta areneb heasti.

Mul on juba nii kange võilillemee isu, et kui nüüd homme soojem ilm on, siis ma võtan kasvõi ühe pooleldi kaanetatud kärje ja lõikan selle välja. Võilillemesi kohe meelitab, vana mesi on juba ära tüüdanud. Mul proua tegi õhtul pannkooke, küll oleks võilillemesi ära kulunud...

12. mai: Külm

Täna oli väga külm ilm, tulin just mesilast, isegi lennulaudade peal neid polnud. Võilill õitseb, aga mett nii külmaga ei tule. Mesilased kuigivõrd lendasid, aga kui põhjatuul läks kõvemaks, siis enam mitte. Nektari jaoks on öösoe tähtis, nii et mett nad täna ei toonud.

Üldiselt tundub, et asi läheb ladusalt, kuigi kevad ehmatas alguses ära. Teisedki mesinikud panevad siin lamatarudele magasine peale. Kärjemett võiks juba võtta – mõnel üksikul kärjel pool juba kaanetatud, aga nii külmaga söövad nad osa mett ära, et hauet soojas hoida. Aga ehk varsti saab mett ka juba.

11. mai: Sülemlemine

Minu kõige suurem pere oli sülemlemismeeleolus, juba mitmed päevad vaatasin ja ootasin, sealt midagi ikka tuleb. Nad olid lennulaua peal – kui sülemlemine plaanis, siis hakkavad laisklema, ei käi tööl enam need, kes ära lähvad – et mis me siin ikka rügame.

Tuligi sealt siis ilus suur pere – juba enne uue pere tulekut oli see pere ülitugev, neljas korpuses, aga nüüd tuli igavene hulk juurde. See sülem oli mingi 4 ja pool kilo.

Ülejäänud pere jagasin veel kaheks, nii et ühest perest tuli 3 pere. Heade tõuomadustega ema, siukest tasub paljundada. Ükspäev siin helistas ka keegi, et tal pere õunapuu otsas, tulgu ja võtku, kes tahab. Aga mul polnud aega minna.

10. mai: Hulkuv sülem

Tulime kella 1 ajal laadalt, igavene sumin ja mürin mesilas. Arvasin, et omal sülemleb, aga tegelikult pani lõuna pool kellelgi pere putku. Läksid ühte tarusse sisse, mul oli juba hea meel, et ilus suur pere tuli, aga natuke aega läks mööda – kargasid kõik tarust välja uuesti ja minu mesilasse laiali. Suurem osa läks kõige suuremasse peresse ja teistesse läks ka. Ilmselt ema ei jõudnud kohale. Ema tuleb alati üsna viimaste hulgas, ma olen jälginud seda. Aga ilmselt siis mõni rahvuslind pistis ta tee peal nahka või väsis muidu ära.

5. mai: Korje algus!

Vahtrad õitsevad! Sumisevad – see tähendab mesinike jaoks korje algust. Paljud –ka mina – usuvad, et kui vaher õitseb, siis lähvad kõik lilled korraga õitsema – võililled ja muu pudipadi. Mesiniku jaoks kõige rahulikum aeg, mesilased muudkui töötavad ja mina vaatan pealt.

Kõige tähtsam, et ruumipuudust ei ole. Ükspäev vaatasin jälle sisse, mõnedes mett päris ilusti, aga suur osa ikka tühjad. Nõrgad pered on meest tilgatumaks tühjaks tehtud – teised mesilased viivad sellelt ära, kes nõrgem on.

3. mai

Osadele peredele panin juba jälle korpuseid juurde. Mesilas kõik korras, värvisin veel natuke tarusid, sulatasin vaha, kinnitasin kärjepõhju raamidele.