9. september: Kolm karu, ei ole muinasjutt

Läksin eile hommikul jalutama ja nägin, et meil olid karud käinud taga pihlakate otsas, kõik oksad katki murdnud ja alla loopinud ja muist marju ära söönud. Tee pealt leidsin karude jäljed. Karud olid tulnud üle kraavi kaerapõllule. Siis tulin koju tagasi ja läksin mesila taha põllule, jälgi ei olnud.

Ja kui mesila juurde tulin, siis avastasin, et ohhoo: plankaed pikali lükatud, latid puruks kõik, tarukoprused laiali, kärjed ka. Kaheksa haudmekärge ära söödud, raamid muidugi alles, kaks meekärge maas. Äärmised kärjed, kus korpuses on mesi, seda ei taheta, tahetakse vaklu. Nii et mesikäpp on vale sõna, ta on vaglakäpp. Ta ei taha mett, vaid tõuke koos mesilastega. Kujutage ette, kui maitsekas see on, kui pimedas hammustad kärge, seal on tuhat mesilast ka veel iga suutäie peal, suulagi õhetab mõnusalt. Seda ei oska ära arvatagi. Haudmekärjed on ju paksult mesilasi täis, kõik mesilased on haudme peal, soojendavad seda...

Aia taga on karud söönud neli kärge ära, kolm olid kaugel heinapõllu peal, ja üks veel eemal teise põllu peal. Kõik on laiali, nad on seal madistand ja jooksnud ja üksteist tõenäoliselt taga ajanud. Arvatavasti kaks noort just, kes emaga kaasas olid. Need saavad talvel kaheaastaseks, tavaliselt sellised ei ole emaga koos, aga seekord olid. Karu paaritub iga kahe aasta tagant, aga need on parajalt suured pätad juba, jäljed on 10 cm laiused. Tahaks neid põngerjaid päris näha. Need on põhilised magusamaiustajad olnud.

Mul naabrimees Jüri käis kohe pilte tegemas, tema fotod on siin juures. Ütles veel, et karud tegid nii head reklaami, et nüüd meetahtjaid veel rohkem. Et kahju saab kanda reklaamikuludesse.

Keskkonnateenistus käis ka kohal, tegid akti ja septembrikuu jooksul saab vastus selgus ja peaks tulema 1000 krooni hüvitist taru pealt. Selgus, et eelmine päev olid see keskkonnamees käinud veel kuskil mesilas, kus nädala jooksul oli 6 taru kutuks tehtud ja üldse on praegu pidevalt karurünnaktest kuulda.

Aga et karud tulid meile siia metsast nii kaugele ja nii maja lähedale, see on uskumatu. Mul see plankaed on suure hooga puruks hüpatud. Samal ajal meil koer oli öösel lahti, aga kas ta siis kartis, et ei julgenud haukudagi, mine tea. Täna õhtul tuli minuga koos mesila juurde, aga hoidis hästi ligi ja arglik oli. Ma panin elektrikarjuse sinna üles ja tuuleveski käima. Ei tahaks, et nad rohkem tuleks. See pere on kutu, emamesilane on otsa saanud ja suurem osa töömesilasi ka. Ma panin ühe kopruse, mis järgi oli, sinna aluse peale, aga järgijäänud mesilased jooksevad rahutult, ema oli tõenäoliselt haudme peal ja söödi ära.

Eks tegelik kahju on muidugi suurem kui see hüvitis, sest see oli mul ilus suur pere. See veel mul proua-nimeline pere, sest tema avastas selle sülemi männi otsast. Kaheksa raami hauet oli praegu, oleks tugevana läinud talvituma ja tuleva aasta oleks hea meepere saanud. Aga midagi teha ei ole, juhtub ka sedasi. Peaasi, et nad rohkem ei tuleks. Ma põletasin püssirohtu seal eile õhtul, see lõhn jääb märja maa peale, pidi olema hea hirmutamise vahend. Ma kontrollin ära kõik võimalused, et neid siit eemale peletada. Karulaskeluba on jahisektsioonis olemas küll, aga poegadega karu ei lasta, lastakse isakaru ikka enamasti.

Mesilastel võtsin üleeile söödanõud pealt ära, nii et kui karud tulid, need pistsid nahka kõik need 7 kg suhkrut, mee ja haudme takkapeale. Lähen vaatan veel nüüd korra mesila juurde, keskkonnamees arvas ka, et nad võivad tulla paari päeva jooksul tagasi, nendel on maik suus.

Suvi läbi on mesindusega jännatud, nüüd tuleks vaha veel kõvasti sulatada, aga ma ei viitsi praegult. Tavaliselt kui mesi saab võetud ja söödetud, siis tuleb siukene moment, et aega oleks nagu järsku küll. Siis varsti tuleb jälle põnevus ja tahad jälle käia ja teha seal ühtteist. Aga niikaua käin hoopis seenel, õudselt palju on neid tänavuaasta, mitu purki täis soolatud juba. Seenevalik on väike, kõik on võiseened. Täna näiteks ei saanudki kuigi kaugele minna, kui 20-liitrine ämmer oli täis, ja veekindla jope taskud takkaotsa.

Aga täna oli tore päev, meil käis külaline, ja tuli sellesama blogi peale. Väga huvitav oli rääkida, temal 25 peret praegu, teeb ka ise kõik oma tarukorpused. Meeldib ka katsetada ja proovida ise kõike oma mesilas. Minust viis aastat noorem, ja pensioniajaks ju mesindus on tore tegevus. Nii et ühiste huvidega ikka mõnus juttu ajada ja asju arutada. See oli väga kena üllatus.