28. märts: Ootamise aeg

Puhastuslend oli 10. märtsil ära, ja siis oleks pidanud hakkama haude areng pihta. Peale puhastuslendu nägin, et mul on talv edukas olnud, sest kõik pered elus ja põhjades hallitust oli vähe imelikul kombel. Ma arvasin, midagi pöörast on, no nii niiske õhk talve läbi. Minev aasta ma sain hea nipi, kui ma ühes turismitalus loengut käisin kuulamas. Üks mesinik rääkis, et panna lae peale tuuletõkkeplaadist tükid. Mina panin Viisnurga praakplaaditükid, aga see põhimõtteliselt sama – laseb õhku läbi ja imeb niiskust sisse. Panin need katuste alla ja see oli suurepärane nõuanne. Tänavu aasta on tarud täiesti kuivad tänu sellele nipile.

14. märts katsusin laepealseid, osad olid soojad ja ma arvasin, et emad hakkavad kohe munele. Siis on laepealne tuline (34-36 kraadi) käega tunda. 1. aprillil minu prognoosi järgi oleks pidanud hakkama uued mesilased sündima, aga asi lükkub edasi. Eile hommikul külvasin tuhka lumele, sest ma kartsin seda (ja õigesti tegin), et päike tuleb välja, läheb soojaks, nad hakkavad lendama. Aga kui tarude ümber on lumi, nad laskuvad lume peale. Ja kes lume peale laskub, see on sealpaigas. Aga kuna ma külvasin tuhka, oli täna juba musta maad piisavalt, päike võttis nii hästi. Need, kes maha vett läksid võtma, said ilusasti lendu.

Täna käisin mesilas, vahepeal oli nii külm, et kui pisteliselt mõõtsin temperatuuri (panin peopesa katuse alt nende lae peale), see pole veel 34, mis tähendab, et nad kobardusid uuesti talveasendisse.Täna oli juba ilus ilm ja muide lendasid üksikud juba. Minul muret ei ole, kuna mul õnnestus puhastuslennu päeval nii palju sisse piiluda, et nägin, et söödavaru on piisavalt, mis on praegult kõige tähtsam. Rohkem sisse vaadata ei saa, alla 14 kraadi varjus ei ole mõistlik neid lahti teha, no mitte mingil juhul tänase ilmaga, kui lumi maas on. Nad lendavad laiali ja kukuvad lumme, kangestuvad ja jäävad maha. Siin mitmed mesinikud, kellega ma olen rääkinud, on täitsa mures, et asi ei ole õige. Mina arvan, et ei ole põhjust muretseda – aeg on veel varane, nad teavad ise kõige paremini, millal ja mida nad teevad.

Nii et praegult on lihtsalt ootamise aeg. Midagi teha ei anna nii külmaga. Sellist kevadet mina ei mäleta. Kõik kevaded on minu mesinduse ajal olnud siuksed, et ma olen saanud puhastuslennu päeval juba sageli taru põhjasid suurema osa ära vahetada, puhtad põhjad alla. Vanad on hallituse ja surnud mesilastega kaetud. Tavaliselt 1 päev ikka on peale puhastuslendu veel soe, aga meie kandis oligi ainult 1 päev nii soe, kus nad hoogsalt lendasid. Sellega oli kogu lugu, siis läks nii külmaks. Nüüd veel lumi takkapeale, siukest asja ei ole mina tõesti oma praktikaajal näinud. Sellepärast siin üks minust palju vanem mesinik on täitsa pabinas, et ei tea, mis seal sees nüüd toimub, et ei saa vaadata. Tal on lamavtarud. Mul korpustarud, nendega on asi lihtsam, temal tükk tegemist et sinna raamideni jõuda. Mina ei pabista, sest remmelgas ka veel ei õitse. Minev aasta näiteks juba õitses, päeval õietolm tuli täie hooga tarudesse. Tänavu aasta tõenäoliselt kui soojaks läheb, tuleb panna suirakärgesid sisse, mis sügisel sai varutud. Kuigi vahepeal juba väideti, et pole üldse vaja meie kliimas suira varuda, et mesilased saavad õietolmu kohe kui lendama hakkavad. Aga näed, kõik aastad ei ole ühesugused. Tänavu aasta on hea, et on tagavaraks neid.