12. märts 2008: Minu mesinduse kaks algust

Olin siis kaks-kolmteist. Oli kesksuvine aeg. Meie leidsime vennaga metsast kaks suurt haavapuud, kus elasid sees mesilased. Minu emapoolne onu Vigalast oli mesinik. Onu ütles, et tema teeb meitele mesipuu ja kui metsast õnnestub saada, siis me toome need mesilased ära ja paneme tarusse. Onu tuligi hobusega ükskord taluõue, see sindlitega üle löödud taru vankri peal, siukest telliskivipunast värvi, ja siis me läksime metsa. Mina olin pisike ja vaatasin rohkem eemalt, aga ema oli ka ja onu, suur kahemehesaag kaasas. Padjapüüridele õmmeldi traatvõrgu tükid külgedele, see oli näokaitseks. Siis saeti see haavapuu hirmsa raginaga maha ja seal nad siis paar tundi askeldasid. Läksime rõõmsalt kojupoole, onul oli sülemikast kaasas, ja mesilaspere oli kastis. See läkski sinna puu sisse ja siis oli meil mesipuu. Isa hakkas omakorda meisterdama mesipuid toas, lõpus üle kümne oli tal neid. Minu 4 aastat vanem vend läks sõjaväkke, mina jäin isa abiliseks. Meite varustus olid paljad käed ja needsamad padjapüürid peas - ja nõelata saime hullumoodi.

Vahepeal oli minul pikk vaheaeg, mitmeid aastakümneid, kui ma traktorist olin. Traktoristil polnud ju aega lõunatki süüa. Aga vend oli metsavaht, tema pidas koguaeg mesilasi. Mesinduse mõte on mul olnud eluaeg. Kui mõnda mesinduse raamatut poes nägin, ostsin ära, kuigi siis oli veel mitukümmend aastat, kuni mesilasi ise pidama hakkasin. Kui põllumajandus ja sovhoosid lagunesid, tuli mul mõte, et hakkan pidama. Esimesel aastal, see oli vist 1999, oli mul kaks mesilaspere. Esimesed tarud olid mul valmis tehtud ja ootamas, ma olin niipalju kirjandust uurinud, et minul olid kohe korpustarud.Vend ütles, et tema annab, nagu traditsioon on, uuele tulijale esimese pere tasuta. Teise pere ostsin temalt. Järgmine aasta ostsin ja sealt paljunes, jäime 7ga. Ostsin uued pered vennalt, ma teadsin, et tal on heasti kurjad mesilased, tähendab, heasti töötavad ka, kärtsud ühesõnaga. Mesilane peab kärts olema, teeb tööd ja korjab, kes on siuke lontu, ega see ei nõela ega korja ka. Nagu koer, kes haugub, see valvab, kes on lontu, sellest pole kasu.


Kui tulid mesinduskursused ja me tegime ettevõtluse alustamiseks toetuse saamise pabereid, siis mul oli 7 taru ja 7 peret juba sees. Tegin kõik need komisjonid ära ja seal oli Raikkülast mesinik spetsiaalselt komisjoni pandud, et oleks, kes oskaks küsida. Vastasin kõik ära ja tõestasin, et minu mesila annab palju rohkem toodangut kui tema oma. Mul korpustarud, aga temal vanad lamavtarud, seal pole midagi võtta. Lamavtaru tegelikult teeb täpselt sama töö nagu nüüd olen kogenud. Vahepeal reklaamiti, et lamavtaru ei kõlba kuskile, aga ei, vahet pole midagi. Ma ei tea, kas nüüd ka selliseid ettevõtluse toetusi on, aga 10 000 krooni, mis mina sain - nüüd ei teeks sellega enam midagi ära, aga siis oli sellest suur abi. Mina tegin ise tarud, raamid ja sülemikastid ja kõik mis puust. Kui kõik osta, mis vaja – tarud ja pered ja varustus, siis kasumisse saada on üsna tegemine. Parem on ära osta – Maalehes oli nüüd just, et müüa 20 mesitaru koos peredega. Siuksega alustada tasub täitsa – osta ära mõne vana mesiniku kogu kraam kasutatud peast. Aga poest ja uuena ostes võtab päris mitmeid aastaid, et kasumisse jõuda.

Kui mina hakkasin, siis moodsatest plastmasstarudest polnud midagi kuulda. Mina olen oma tarudega täitsa rahul, tarukorpused on mul tegelikult enda välja mõeldud, et kuidas ma just täpselt teen. Mitmes vanas ajakirjas ma neid vaatasin, et kuidas keegi on teind ja mina mõtlesin omaarust kõige parema välja. Ja olen täitsa rahul. Omafinantseering oli meil ka, kaks pulli näitasime ette, väga rahul oldi. Metsallik oli ametlikult nõustaja, temast oli palju abi, sest tema aitas äriplaani teha, käis meil vaatamas, kuidas läheb. Ükskord puhastuslennu päeval ta käis mesilas – siis mul oli päris hulka neid juba – ta seal seisis lennuaugu ees lausa, mina ütlesin, et rikuvad tal uued riided ära...

Nii ta läks.