20. märts: Mesilastest

Alguses olid mul itaalia kollased. Nüüd need juba peaaegu kadunud ja lähen kraini peale, sain kraini emased ja nüüd on hulga rahulikum.

Mesilane on ilus karvane loom, ega ta kuri absoluutselt ei ole. See on multifilmides, et mesilane näeb inimest ja kohe tuleb – ei. Tema on kuri ainult siis, kui sa teda kiusad, talle haiget teed, mett ära võtad. Kui siin suvel korjeaeg on, mina tavaliselt käin samamoodi t-särgiga seal vahel. Nõelu sain lapsest peast päris kõvasti, kui nad vahest kurjaks said. Meite varustus oli siuke, et see näokate läks ka neid täis . Aga nüüd, kui siin meie koeraga jooksime, võibolla 20 nõela tuli korraga, aga ega paari-kolme pärast ei viitsi ju veel kindaid panema minna. Nõelamine on nagu nõgesekõrvetamine umbes, sama ebamugav, aga inimese mõte on see, et oi mesilane tuleb, nüüd ma lähen paiste. Kui just otsest allergiat pole, pole häda midagi. Näkku saada küll ei taha, siis paistetab silm kinni, aga ega mujal minul ei paisteta enam ammu.

Ühel mehel oli Vigalas sada taru ja tema naine läks mesilase nõelaga, ühe nõela sai, autoga ei jõudnud haiglassegi. Inimene pidi kannatama kolmsada nõela, aga kõik, kes on läinud, on läinud ühega.

Mul proua ka kardab. Ta on kaheksa aasta jooksul poolteistkorda juba nõelata saanud – kui nõel ei jää sisse, loetakse seda pool korda.

Mul oli see asi ikka nii ununenud, et ega ma algul ei julgenud sinna heaste kallale minna – kui nüüd tagantjärgi mõelda. Siis ma olin kohmakam, kui mul üks korpus maha kukkus ja kus me koeraga lidusime nii et. Koer kartis pärast, ei tulnud talvel ka mesilasse. Aga samal ajal kass, kui ma seal töötan, ta on lennuavast meeter, vahel lähemal, istub seal, mesilased käivad üle pea, ta ei vaata mesilaste poole ja ükski teda ei nõela. Vat huvitav, miks mesilane kassi ei nõela. Ta tuleb mulle sinna seltsiks ja kui mina töötan ja ümberringi see mass sumiseb, tema istub rahulikult ja peseb silmi ja just taru ees alati.