Just üleeile sain venna ja mõnede teiste mesinikega kokku ja arutasime, et hädasti oleks vaja vaadata, kas suira on. Niipalju sain puhastuslennu päeval õnneks vaadata, et söödavaruga ma veel ei pabista, äärte pealt kergitasin liistusid ja paistab mett küll.
Aga eks iga päev on isemoodi huvitav, kohe päris ootad, millal saaks jälle minna. Mida rohkem tegeled, seda põnevamaks läheb, et mis nad teinud on ja kas nad on kogund ja kas on emad munenud. Ta on nagu igasugune koduloom, et kui sa taga tegeled, siis ta saab kohe täitsa omaks loomaks. Nad tunnevad ka nägupidi. Kui käid sageli seal kallal, ega nad siis ei ole ka nii kurjad, tunnevad nagu ära. Kui oled eemal või kui võõrast lõhna on, on kurjad. Näiteks ükskord pidin minema, ilm läks pilve, mõtlesin, et annan aega, tangin traktori täis. Aga pritsis riiete peale traktorikütet, ja kui mesilas esimese taru lahti tegin, siis mul oli tegemine, et taru kinni saada. Nii kurjaks läksid. Vahetasin riided ära, pesin käed hoolega ära ja läksin uuesti ja siis oli hästi.
Igav töö on vurritamine ja kaanetamine, kui ei ole mesilastega tegemist. Siis nad tulevad sinna mesindusmajja vargile, siis see sumiseb ja seal on palav, ja mina pean seda vurrivänta ajama. Elektrivurrini pole veel jõudnud. Vaha sulatamine on ka tükitöö. Tarude kallal ei ole kunagi igav. Nagu piltide peal, mesinikul on valge kaabu peal, jalutab seal, mesilased töötavad. Mõtle, kui sul seal on 60-70-80 tuhat mesilast tarus, kümne taruga miljon sulast töötavad, milleks sa siis ise pead rabelema. Ainult kaabuga jaluta seal vahel ja vaata, kuidas vehivad. Ja need sulased on kõik tüdrukud, isased on ainult lesed, kellel pole nõela ega tee absoluutselt tööd. Neid on vaja paaritamiseks, aga ütlevad, et kui kõik lesed ära hävitada, siis mesilastaru ei tööta ka. Samal ajal sügisel, kui on korje läbi, kõik lesed tõugatakse üle lennulaua ääre maha. Suvi läbi tööd teinud ei ole ja talvel taru ka nendel pole vaja raisata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar