Ilmad läksid nii külmaks ja nüüd ma tahaks kangesti minna vaatama tarudesse, kas neil mett veel on või peab hakkama äkki suhkrut söötma, et nad ellu jääks. Juba mitmed päevad ainult joogivett toovad sisse ja mõni üksik tuleb õietolmuga. Nektarit kindlasti pole. Homme saan ehk vaadata, mis seis on mu uuel perel, kas peaks äkki võtma mõnest teisest tarust kärge ja panema neile rutuga süüa. Võilillemett, kui üldse, tuleb õige vähe sel aastal. Aga kas teda üldse tuleb, on väga kahtlane. Järgmine nädal – esmaspäev, teisipäev – lubab ju külma ilma jätkumist.
Ühes peres kuulsin, et ema teeb muudkui “tuut-tuut-tuut”, sealt tahab teine sülem kangesti tulla. Teised kuaaksuvad vastu, aga nii külm, et ei saa kupust välja tulla. Kui on külmad ilmad nagu praegult, siis mesilased närivad pisikesed augud emadele kuppude külgedele sisse ja söödavad neid aukude kaudu. Üldse noor ema, kui ta kupust tuleb, et kui mett näeb, siis jookseb ja hakkab hirmasti sööma. Aga igatahes, kui nüüd teine sülem peaks tulema, siis see tuututaja läheb sülemiga kaasa.
Nüüd pole saanudki rohkem teha, käin lihtsalt vaatamas, kuidas on. Varroalest, see mesinike nuhtlus, areneb külmaga hästi. Ma avastasin mitmes peres, et varroalesta olemasolu tõenäosus on suur. Soojaga teda praktiliselt polegi. Sügisel sai tõrje tehtud küll, aga külmaga ta areneb heasti.
Mul on juba nii kange võilillemee isu, et kui nüüd homme soojem ilm on, siis ma võtan kasvõi ühe pooleldi kaanetatud kärje ja lõikan selle välja. Võilillemesi kohe meelitab, vana mesi on juba ära tüüdanud. Mul proua tegi õhtul pannkooke, küll oleks võilillemesi ära kulunud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar