Mesilas on rahulik. Korje käib, aga mitte tugevalt, ometi välja ja sisse nad seal jooksevad. Sülemlemine hakkab minu mesilas praktiliselt lõppema. Eile tuli üks väike kobar ploomioksa külge – kilo-poolteist. Ma arvasin, et see võis kergesti olla ka paarumislennuaegne kobar. Kui pere on veel sülemlemismeeleolus ja ema läheb välja paarumislennule, juhtub vahel, et mesilased tormavad ka välja ja kobarduvad puuoksa. Mina lõikasin selle oksa lahti ja lasin nad oma tarusse tagasi.
Üleeile tulid kolm sokku mesila tagant mööda. Muidu sokud on ikka kahekaupa, nüüd nii huvitav, et kolm oli korraga. Ma sorteerisin parajaste raame, kui neid nägin.
Täna oli mul põhitöö hoopis elutoa remont, panime seinaplaate paika. Aga jõudsin ikka kolmele või neljale tänavuaastasele perele kolmandad korpused ka peale panna. Ühes hästi väikeses peres avastasin küürakhaudme. Ema ilmselt paarumislennul kaduma läinud, see üks esimesi kunstperesid, mis ma kevadel tegin. Kui selgus, et seal ema ei ole, andsin sinna uue ema sisse, aga seda pole ilmselt vastu võetud. Nii et töömesilased hakkasid munele, haue on kõrgemate kannudega, mida mesinikud nimetavad küürakhaudmeks. Vääremad munevad, pärisema see pere vastu ei võta. Selle pere ma tõstan mõned meetrid eemale ja puistan mesilased rohu peale laiali. Töömesilased lähevad tagasi, vääremad ei oska oma koju tagasi minna. Siis saan uue ema sinna sisse ja nii ehk saab asja. Ja kui ei saa, siis mesilased lähevad teistesse peredesse ja kaduma ei lähe midagi.
Lilli on praegu vähe, sirelid õitsevad, ma pole vaadanud kas neid seal peal on. Aga maasikapeenraid kastsin hommikul ja seal oli neid kõvasti. Neil on õitepuudus ja siis nad otsivad kõik üles. Möödunud suvel oli hästi kuiv, aga korje oli võimas. Vahel ilma vihmata ei anna osad õied üldse nektarit – pärnad eelmisel aastal näiteks ei andnud. Aga mesilane on nutikas, tema leiab ikka kuskilt midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar