Mitu päeva oli hirmus vali tuul, ei saanud mesilasse. Eila sadas vihma, terve päeva vihmahood, nii et mesilas ei olnud mitte midagi teha. Vihm ise oli muidugi hädavajalik, eilne päev ei olnud aga mesindusele sugugi hea, sest päike oli kogu aeg vaheldumisi järskude vihmahoogudega. Päiksega tormavad mesilased kõik välja, aga nad ei jõua kõik tagasi enne vihma. See nõrgendab kuigivõrd peresid, aga eks loodus on asjad sedasi paika pannud. Vihma oli ju vaja ja eile tuli just parasjagu. Maasikad ja kartulid ja muu tahtsid kastmist. Mesinik rohis sibulaid ja maasikaid ja ladus puid hoopis.
Praegu on meil päike ja kavatsen minna ja vaadata väikseid peresid, et kas emad on ilusasti paarund ja munele hakanud. Nüüd on sülemlemisest nii tükk aega möödas, et tarud näitavad ära, mis seal sees on ja kuidas uued emad munevad. Nüüd peaks kaanemett ka olema, kuna neil eile oli tubane töö. Täna käisin korra vaatamas, töötavad päris hoolega, kuigi hommikul tassisid joogivett tiigi äärest, tähendab korjet ei olnud. Korje ajal saavad nad nektari ümbertöötlemisega veevajaduse tarus kätte. Aga eilne vihm pesi lilled kõik puhtaks.
Mul siin vahepeal oli köha, ühel öösel hakkas väga vaevama, aga õnneks oli see kärjemesi just võetud, tulin sõin tüki ära ja jubedalt aitas. Ma tunnen ära, et tahan mett, kui tervis hakkab halvenema.
Teine hea asi, kui külmetus on käes, on taruvaigu ja piirituse või viina segu. Seedimise probleemidega aitab ka. 50 grammi seda ei tahagi, 25 grammi piisab, sest taruvaik teeb ta mõruks. Seda teevad paljud, Märjamaalgi meil mitu tuttavat, kes küsivad taruvaiku.
Ka nõelamine ütlevad, et olla kasulik. Mina olen nõelata küll saanud, ja ega ma tervise üle ka nurise. Aga sellega ei maksa üle piiri minna. Üks tõestisündinud lugu meie kandist on see, kuidas üks naine oli läinud mesiniku juurde, et temal jalad haiged, et ta tahab hakata ravima mesilasnõeladega. Mesinikul oli parajasti olnud traktori kallal töö käsil, polnud aega. Oli öelnud, et mine mesipuu juurde, tõmba tagumik paljaks ja oota upakil mesipuu juures. Naine oli poole tunni pärast tagasi tulnud, et jalad hirmus haiged juba ja mesilased ei nõela teda. Mesinik, tüdinud juba, oli öelnud, et mine tagasi ja peereta. Mesilased aga teatavasti ei taha ühtegi paha lõhna, diiselkütte lõhnaga mul omal väga halb kogemus. No igatahes see naine oli läinud tarude vahele, mesinik toimetanud oma asju edasi ja järsku kuulnud - marjapõõsad ragisevad. Vaadand – naine läheb, riidepundar kaenlas, tagumik paljas... Ei ole head aega ütelnud ega rohkem ka ravile tulnud. Ju siis sai jalad terveks.
1 kommentaar:
Heheheheee, väga hea lugu see jalgade tervendamise oma.
Postita kommentaar