23. juuni: Kunst ja mesilased said kokku

Viimane nädal on kodus olnud jube kiire, tegime remonti. Nüüd siis lõpuks ilus suur tuba käes. Põllutööd tulid ka peale. Mesilas käisin niisama vaatamas, panin mõnelegi korpuseid juurde, kõrged nagu vabrikukorstnad juba, aga vurritamiseks lihtsalt polnud aega. Suurem osa viie kopruse peal, neljaseid vähe. Tänavuaastaseid peresid on veel ka kolmes, kuna sülemlemine jäi hiljemaks, aga nendel ka uus haue juba koorub ja tulevad uued mesilased peale. Juuliks lähevad parasjagu tugevaks juba.

Vaarikad on õitsend, vaatasin just hommikul metsa ääres. Mulle tundub, et paar päeva ongi nüüd paus, eile oli lendamist vähem, ilmselt momendil pole siukeseid lilli, mida massiliselt võtta. Minevaasta oli rapsi siinkandis, aga tänavuaasta mitte. Aga no paari päeva jooksul pean jõudma vurritama, et tarusid madalamaks saada. Saab ruumi sisse ja samad kärjed tagasi. Aga lohutan ennast ikka, et mesilas tuleb käia nii tihti kui vajalik, aga nii harva kui võimalik, neid ei tohi häirida ka.

Meie ploomidel tänavuaasta lehed lausa tilkusid mõne päeva eest nektarist, katsusin – magus. Aga ükski mesilane ei tunne huvi ploomilehemee vastu. Samal ajal õunapuulehed on ka läikivad, seal lendas kimalasi küll ja veel, aga mesilane ei tunne üldse huvi. Lehemett ikka aegajalt toovad sisse. Üks vana mesinik ütles, et temal ühel aastal oli tarud kõik mett täis, oli uurinud, kust see tuleb – kuused olnud kõik sumisenud mesilastest, isegi kuusk võib anda mett. Meie tamm samuti ühel aastal tilkus, nii et kui auto seal all seisis, oli nagu meega üle valatud, raske oli puhtakski pesta. Mesilased samas ei korja seda, kuigi see on täitsa magus.

Aga mesilas polegi muud praegu tulemas, kui vurritamine, sest ruumipuudus on kerge tulema. Valge ristik praegult õitseb, aga mesilased sinna peale ei läinud, ju siis on liiga külm öösel veel. Kui öösel on sooja, on päeval nektarit ka. Tänane päev oli kahjuks täiesti null päev, sellist sadu pole ammu näinud. Samas tänavuaasta on siis lootust pärnameele. Minevaasta üks mesinik ütles kohe, et kui enne pärnade õitsemist vihma ei tule, siis pärnad mett ei anna – ja ei andnudki. Aga tänavu annab vägevalt vihma, järelikult on tänavuaasta pärnamett loota ka.

Paari päeva eest sain meie Kadrilt kingituseks tõelise kunstiteose, oma elu esimese mesindusmaja sildi. Selle panen mesindusmaja peale, aga pean enne maja üle värvima, seest ka korda tegema.Nii ilusat silti ei saa nii luitund majale panna. Ja uue meesildi sain ka, väga vägeva. Just selline lõbus ja lahe. Mesilane ka kohe selline rõõmus seal peal. Aitäh kunstnikule Eva Herrerale! Sellised asjad panevad kohe oma tööd paremini tegema ja küllap see mesigi maitseb nüüd uute siltidega purkides paremini.

Täna on jaanilaupäev, päeval sadas ladinal. Käisime Märjamaa jaanilaadal, kus avastasin, et müügil oli tänavuaastane kanarbikumesi, silt oli juures. Meie kandis kanarbik veel ei õitse, meil hakkab ta alati septembris õitsema, augusti lõpus kõige varem. Aga huvitaval kombel siis mõnel pool juba õitseb, ei saand mahti küsida, kus siuke koht küll asub...

Ega mesindusmõteteta saa ka kodunt eemal. 21. juunil käisime meie Sandra keskkooli lõpetamisel, seal hakkas kõrvu, tema klassi võrreldi, et oli kui ühtehoidev mesilaspere. Puhas klassika - Eestis mesilased tõesti kokkuhoidmise sümboliks juba läbi aegade.