1. juuni: Korjepaus ja nõelaoht

Eile algas päev sellega, et ühest perest tuli sülem, plaaniväliselt. Kuigi mina püüan ka kõigest väest sülemlemist vältida, pole seda vist ühelgi mesinikul veel õnnestunud saavutada. Vähem sülemlevad nendel, kes kasvatavad ise emasid, aga mina olen üritanud selleni küll jõuda, ja lükkan ikka igal aastal edasi. Omajagu põnev ka see sülemlemine. Aga igatahes, eile tuli sülem ja kohe padavai teise peresse sisse, ilma heki otsa kobardumata. See on mõnes mõttes hea – see pere on kahe nädala tagusest sülemist tehtud pere, ilus ja tugev, hea emaga. Kahju muidugi, kui sinna peale läks noor pere paarumata emaga, sest siis võib võitluses see noor ema jääda peale. Kui see noor läheb paarumislennule, võib suitsupääsuke ta ära napsata ja ongi pere otsas. Paaruma minev ema tõuseb kiiresti paarikümne meetri kõrgusele. Allpool on töömesilased, kui ta nendega kokku puutub, siis nemad hukkavad ta kohe. Raamatute järgi võib ema lennata paarkümmend kilomeetrit, ja seega ka naabermesila leskedega hoopis paarituda. See on tõuaretuse koha pealt väga hea. Paraku on pääsukesed ka kanged selle maa peal temaga kokku saama. Minul läheb umbes kolmandik paaruvaid emasid igal aastal kaduma.

Tänagi läksin hommikul, et võtta kupud ära sealt perest, kus tuututas, aga ma käivitasin alles suitsulõõtsa, kui juba sealt tuli sülem. Kui pooled olid läinud peresse, panin lennuava harjaga kinni – umbes kilo jagu jäi neid lennulaua külge rippuma – need raputasin ühte nõrka peresse. Sülemimesilased võetakse alati igasse peresse lahkelt vastu, mingit riidu ei teki. Ja siis võtsin emakupud maha. Ühel perel võtsin katuse ära ja vahetasin ema välja, ja ka kupud korjasin ära. Tegelikult ma muidugi väldin kuppude äravõtmist. Sülemlemismeeleolu jätkub neil veel tükiks ajaks ja nad võivad isegi uued kupud ehitada, kui neil on munev ema peres, või lahtist hauet. Aga tänavuaasta on kevad teistmoodi. Teisedki mesinikud ütlevad, et lausa pöörased on nad selle sülemlemise peale. Teised sülemid on sageli väiksed, umbes poolekilosed, nendega pole midagi peale hakata. Sellest sügiseks peret kasvatada on suur töö.

Eile oli üldine ülevaatus. Nektarit on viimaste päevadega tugevalt sisse tulnud, kaks meekorpust on täitsa rasked peal, aga vurritada pole mitte midagi, kuna kaanetatud kärgi peaaegu polegi. Üks kärg – selle aasta esimene - sai võetud omale sööma jaoks ja pannkoogi määrdeks, aga turule minna ei saa niipea. Tõenäoliselt oli see võilillemesi, tilkus alles, lõhnas imeliselt. Nii mõnus oli seda hammustada tükkis vahaga. Vaha tuleb kindlasti alla neelata, see on väga tervislik.

Võilill lõpetab õitsemise ja suure korje paus on käes. Mesilased on kurjavõitu, tulevad lausa ümber maja, sain kuklasse nõelata, ja eile alumise silmalau serva. Meil olid täna külalised, üks mees siin päästis oma elu nii et viskas kannutäie morssi mesilasele... :) Mesilasse minna on ühesõnaga praegu ohtlik. Kui on suur korje, käin ma ilma igasuguse maskita. Aga praegu tuleb ikka ettevaatlik olla.