22. august: Mesindusaasta lõppes

Praegu on mul põhitegevus kartulivõtt, kaks vaootsa on võetud. Kartul on ilus, madala peal oli osa mädanud ka. Aga ma arvan, et meil on hästi see asi, mõnel pool oli kuulda, et täitsa kole.

Olümpiamängud teevad ka rõõmu. See on ikka suur asi, et Kanter kulla viskas, hõbe samuti suur asi. Nii väiksele riigile kaks medalit on vägev. Ja meil teisedki on ju häid tulemusi pannud, ei ole midagi öelda.

Mesi on nüüd võetud, pered koondatud kahte korpusesse, kaks on kolmes, aga need on nii tugevad pered, et need vist jäävadki talveks kolme. Mul on ennegi seda olnud ja midagi ei juhtu. Mina panin nad kahte nagu kõik pered, aga et mesilased ei mahtunud ära, siis tõstsin tühjade kärgedega korpused kõige peale, et neil oleks, kus öösel olla. Aga mesilased on asjast valesti aru saanud ja on need ülemised tühjad korpused kõik mett täis vedanud - alt mee kõik üles. Nad arvasid muidugi, et ma panin need talveks neile sinna peale. Seda on varemgi olnud, nii et las jääda tühi korpus alla, eelmise aasta kogemus ütleb, et mitte midagi ei juhtu. Suurepäraselt talvituvad.

Aastaring on mesilas otsa saanud, mesilaste saak on koristatud. Tööd on muidugi veel, kärgi on sorteerida hulka, aga põhiring on täis. Tundub, et saagiga ei saa üldse nuriseda, täitsa keskpärane aasta, isegi ehk üle keskmise natuke. Kilod saame tavaliselt siis teada, kui kõik on turustatud, enne me pole nõusid kunagi kaalunud. Aga sinna läheb natuke aega, kaubal on hea minek, ju siis pole ikka mujal hea meeaasta olnud. Vaatsin Maalehes oli, et Viljandi turul oli 70, mujal on kallim, Tallinnas 80-90, Pärnus 100 krooni kilo.

Aga minul algab mesinduse uus aasta, kõik edasine töö on järgmise aasta ettevalmistus. Tuleb igaks juhuks suhkrut sisse sööta natuke, üle viie kilo pole ma viimasel ajal söötnud, sest jätan poolikuid meekärgesid sisse. Ma mõtlen, et looduse poolt on ikka ette nähtud, et mesi on see talvesöök neil, kuigi suhkrulahuse peal talvituvad ka väga hästi. Kindlasti on neid mesinikke, kes juba söödavad, aga mina ei ole veel söötma saanud hakata. Järgmisel nädalal kavatsen väikeste portsudega hakata andma küll, sest see ergutab emad ilusti munema. Paarsada grammi õhtul peale lendu sisse sööta – siis emad munevad, on talvemesilasi palju ja asi edeneb.

Kurjad kui kuradid on mesilased ka praegu, iga väikse erutuse peale tigedad. Valvavad ju oma talvevarusid. Eile õhtul hilja muruniidukiga lasin tarude vahel, kus suvel võin päeval niita, nüüd pidin mitu korda pausi pidama, et nad rahuneksid. Nõelu tuleb ikka aegajalt, ei viitsi ju alati näokatet pähe panna.

Aga nüüd avastasin Kareli kuumaasikapeenra juurest maa seest herilasepesa. Lasin sealt ka muruniidukiga ja kus hakkas sumisema, hea et keegi pole sinna peale läinud. Selle pean kutuks tegema, sest see on nii ohtliku koha peal. See aasta on üldse tohutu herilasteaasta. Mesilasmaja on ka neid paksult täis mis mühiseb, aga nad ei nõela, kui just kärjekahvli ja käe vahele ei jää.

Juuli keskel oli mul see teistkordne sülemlemine, neli peret sealt tuli, kolm nüüd kukkus välja. See on tavaline – juuli keskpaiga perede emad ei hakka enam munele. Ühel perel oli küürakhaue sees, töömesilased hakkasid munema, sellest asja ei saa. Aga eks mesinduses on ikka nii, et vanad langevad välja ja uued tulevad peale. Keegi olla veel nüüdki kurtnud, et sügis käes, aga ikka veel sülemlevad. Ilmselt on see sellest, et peakorje hakkas nii hilja ja lõppes järsult. Need kellel on kanarbikku, neil peaks muidugi korje praegu käima. Meil üks tuttav Uulus ka saab kanarbikumett, tema rääkis, et ta suvemett üldse ei saa, ainult kanarbikku. See on muidugi väga paha, kui ainult kanarbikumesi on, sellepärast et meil selle mee eest makstakse sama hinda mis tavalise mee eest, aga mujal pidi kanarbikumesi olema tunduvalt kallim, ta loetakse palju tervislikumaks. Meie kandis kanarbikku praktiliselt polegi, siit üks kilomeeter eemal on natuke, aga see ei oma üldse tähtsust.