4. august: Teistmoodi karulugu

Nädalavahetusel pidasin sünnipäeva, sai jälle torti meega söödud ja mulle kingiti ilus särk, Eva Herrera töö jällegi. Särgi peal on Karel Mati, Iris Eha ja karu. Karu on õunapuu otsas, sellega mul üks vana lugu, mida olen ikka rääkinud. Oli siuke juhus, et keset metsa mahajäänud vana maja aseme juures avastasin, et karu käib õuni söömas. Muist õunapuid pooleks kukkunud ja muist küünejälgi täis, ära kraabitud. Mina tegin sinna männi otsa istme omale, läksin Türile, ostsin kinokaamera ja hakkasin seal männi otsas öösiti passima. Tahtsin karust filmi teha. Kuus õhtut passisin, siis olin nii läbi, et seitsmes õhtu ei jõudnud sinna. Traktoristi tööd oli päeval ka ju vaja teha. Ja kui kaheksandal õhtul läksin, siis olid õunad kõik ära söödud ja karu ei tulnudki enam. See võis olla üheksakümnendate alguse lugu, digikaamerast polnud keegi veel kuulnud. Vene rubla oli õige lahja juba, kroon oli varsti tulekul. See kaamera on mul nüüd kapi otsas, Karel mängib sellega ikka, aga karu sain nüüd särgi peal siis kätte.

Aga mis mesindusse puutub, siis täna paar tundi oli meil isegi päikest, said natuke töötada, kurjaks läksid väga. Paaril-kolmel tarul sain meekkorpuseid vähemaks võtta – viielt võtan praegu kolme peale. Paar tundi vurritasin mett ka. Korra oleks veel ruttu tarud üle käia ja panna tühjasid kärgi sisse. Nad hullud on vedanud vahepeal suures õhinas alumiste korpuste kärjed ka mett täis. Vaja oleks panna tühjad kärjed, et emad saaks aktiivselt muneda, sest nüüd munetud munadest sünnivad need mesilased, kelle eluiga on 6 kuud, talvemesilased. Praegu tuleb neid ergutada. Suvemesilased elavad ju kuu-poolteist. Aga õhtu läks nii külmaks ja mesilased kurjaks, homseks lubas lausa padukat ja tuult ka, aga küllap ta teeb ilusamat ka. Täna hommikul tulid veel õitolmugagi koju, nii et korje ka veel käib.Aga vurritamisega sain üle kahe tünni, rohkem kui 80 kilo siis. Sees paistab veel, ilmselt tänu mesikapõllule, ja küpset mett on ka. Enam pole seda probleemi, et mesilased töödelda ei jõuaks.