26. august: Alustan söötmist

Täna käisime mesilastele suhkrut varumas. Mõned ütlevad, et 5. septembriks peab juba söödetud olema, aga tänavune aasta on tervikuna hilisem ja mina olen viimasel ajal võtnud eesmärgiks nii umbes 15. september. Kellel kanarbiku peal, need söödavad veel hiljem. Midagi ei juhtu, on praktika näidand. Praegu on hauet ülemises korpuses nii palju veel sees, neil pole mett õieti kuskile pannagi ja liigne söötmine ei lase hauet siis enam toota.

Kui homme on päikseline ilm, siis ma panen nõud peale ja hakkan neid söötma, liiter lahust – kaks osa suhkrut, üks osa vett - taru kohta. Sedasi üle päeva või kahe päeva tagant, siis nendel jääb mulje, nagu oleks korje ja siis hakkavad emad hästi munele ja siis lähevad pered hästi tugevaks. Tegelikult olen ma tänavuaasta natuke hiljaks jäänud. Õige oleks olnud alustada paarisaja grammi kaupa paari päeva tagant kohe kui peakorje lõpeb peale mee võtmist. Minul oli tänavuaasta suhkru taga asi kinni. Nüüd sain poola suhkrut, arvatakse, et see on hea, sest on peedisuhkur. Ega tänapäeval küll ei tea, kotile lüüakse pakendaja, mitte valmistaja silt. Vanasti oli vene suhkur peedisuhkur ja see loeti mesilastele parimaks. Aga mina olen nüüd andnud ükskõik mis suhkrut, eelmised aastad on koti peal olnud, et valmistatud Euroopas – no mine sa võta kinni. Aga mesilased söövad ära ja elavad küll, käärima ka ei lähe midagi. Vanasti, kui see Venemaa suhkur oli, kui söötmine jäi hiljemaks, nad ei kaanetanud ära, siis juhtus vahel nii, et talvel läks tarus käärima. Tänapäeva suhkruga seda ei juhtu. Ju seal konservandid sees, need hoiavad inimese ka toreda ja värske.

Kui homme on päike, siis tuleb mul raske päev, sest söödanõud on mul siuksed, et laekatted, mis üleni lage katavad, võtan ära ja pean panema laeliistud vahele, ma ei saa muidu nõusid panna. Aga praegult on mesilased niivõrd särtsu täis, et niikui sa kuskilt mõnda asja kergitad või seal kolistad, siis kohe tulevad. Täna hommikul läksin trimmeriga, sest mul lennulaudade eest vaja ka rohi maha võtta, niidukiga muu tehtud. Suvel teen seda õhtusel ajal tsärgis. Aga täna olin tarude juures täisvarustuses ja ruttu-ruttu 5 sekundit iga taru jaoks aega ja siis jälle kohe jooksuga järgmiste juurde ja lõpuks padavai tulema, sest kogu mesila oli häireolukorras. Ja nii juba hommikuhämaras. Nad praegu kergesti erutuvad, kuna valvavad oma pesa nii hoolega ja iga meetilk on ju talveks vajalik. Ei taha neid niiviisi häiresse ajada, kui ma seal pikemalt olen, siis nad tulevad ju lausa etteõue. Siis ei tohi teised pereliikmed keegi välja tulla. Tund aega pärast sellist segamist tulevad nad veel õue peale nõelama, kui neil see üldhäire on.

Tänavuaasta on veel selline lugu, et on sellist mett, mis ei suhkrustugi. Purk jaguneb kaheks – see on tavaliselt halva mee tundemärk, aga tänavuaasta on minul näiteks kaanetatud kärgedes mesi, mis ei suhkrustu absoluutselt. Ma ei tea, mis taime oma see võib olla, sookailu äkki, või kuskilt rabaservadest taimede oma. Aga kui muidu mesi suhkrustub paari päevaga juba, siis see seisis kärgedes kaks nädalat ja ikka vedel.