juuli 31, 2008

31. juuli: Karu teene

Kevade poole siin rääkisin, et mu vennal lõhkus karu pere ära, sõi ära kogu haudme. Nüüd rääkisin vennaga jälle juttu, ta ütles, et see lõhutud pere andis kõige rohkem mett, kuna sellel sai haue otsa, see hakkas uut hauet kasvatama ja ilmselt ainsana ei sülemlenud. Ja nüüd on kõige tugevam meetootja. Nii et karust on kasu ka.

Ise käisin oma tarudel ka ringi peale, sain kolm ja pool pütti mett – oma 150 kg - ja teist niipalju tuleb ehk veel. Möödund aastaga võrreldes on saak poole väiksem kindlasti kohe. Minevaasta tuli mett ju üle tonni jupp maad. Aga hea, et niigi läks, et see periood üldse tuli, korje oli lühike, aga kiire. Mul praegugi veel korjavad, sest mesikapõld õitseb täiega. Aga täitsa hea maitsega mesi on mu meelest. Tänavuaastane mesi on vedel, seda ütlevad ka teised mesinikud, et tänavu vedelam kui tavaliselt. Aga enamus tahabki vedelat, nii et neil rõõm. Hiljem läheb korralik mesi paksuks niikuinii.

juuli 28, 2008

28. juuli: Peakorje aeg



Peakorje algas, mesiniku mesindusaasta kõige rahulikum periood on seega alanud. Istu ja vaata, kuidas töötavad, teha pole mitte midagi, ainult pane korpuseid juurde. Vurritada veel ei saa, sellepärast et kaanetatud mett on vähe. On, aga teistmoodi kui igal aastal. Tavaline taks on, et kui kaks kolmandikku on kaanetatud, kärge raputad ja ei tilgu, siis võid julgelt vurritada. Aga tänavuaasta on väga palju siukest mett sees, kus kärje ääres on 2 cm kaanetamata ja nii kui raputad, nii nektar tuleb, tähendab mesi ei ole küps.

Enamus tarusid on juba viies korpuses, mõned on ka kuuesed. Ülespidi pole enam kuhugi minna – kukuvad ümber. Korpuste tagavara hakkab ka juba otsa saama, aga loodan, et asi paari päeva jooksul paraneb. Täna hommikul hakkas korje juba hiljem, see tähendab, et õisi jääb vähemaks. Valge mesikas lausa mühiseb, kuigi üldteatud tõde on, et kui ööd on alla 20, siis mesikas nektarit ei anna, siis tänavuaasta pole ühtegi ööd olnud üle 15, ja mesikas annab väga hästi mett. Nii et looduses ei tea iial, kust tuleb ja kuhu läheb. Pärnad hakkavad õitsenuks saama. Kui õitsemine algas, pärnad sumisesid. Samal ajal kultuurvormid annavad hirmus hästi mett, meil naabril on ja Sillaotsa muuseumi juures siin on ka mingi põnev pärnasort. Ütlevad, et hirmus mühin iga päev seal. Meie oma suured pärnad andsid ainult alguses – siis oli mesilasi peal, nüüd pole mitte ühte mesilast.

Homme tõenäoliselt läheb vurritamine lahti, ma arvan, et nüüd peaks juba küpset mett olema. Vaatasin Maalehes oli mee hind Tartu turul 100, Nõmme turul 90. Aga seda ei tasu praegu ostma minna, varsti hind kindlasti kukub. Nüüd on kõigil, ma arvan – ma küll Lõuna-Eestit ei tea, aga siin meie kandis on kindlasti kõigil tarud täis. Nii palju, kui 2007 oli, tõenäoliselt küll ei tule. Möödund aasta oli erakordselt hea aasta, kuiv, peakorje käis paar kuud vist jutti. Praktiliselt iga päev oli vurritamine. Aga siis ei läinud tarud nii kõrgeks, kuna nad töötlesid mee ruttu ka ringi. Tänavuaasta – kas tuleb teda nii palju sisse, et nad ei jõua teda lihtsalt töödelda. Osa peresid ju sülemles veel, ühte tarusse läks kaks suurt pere, lähvad sinna, kus rohkem on. Nüüd on see pere nii, et lennuava on korpuse laiuselt ja 2 cm kõrguselt lahti ja nad ei taha sealtki heasti läbi mahtuda, neid on seal nii palju. See on ka kuues korpuses. Juba 6-korpuseliselegi lähen väikse trepiga üles, aga kui oleks üle 6, siis ta võiks lihtsalt ümber kukkuda. Muidu 6-korpuseline on täitsa tavaline, eelmisel aastal kui rapsimesi oli, siis paljud olid 6s ja 5s. Mett tuli nii palju sisse, et ei jõudnud kaanetada. Tänavuaasta meie ümbruses rapsi pole, seda tuleb mujalt sisse. Loodame, et augustis siis ikka korje jätkub. Põdrakanep veel õitseb ja valge ristik ka.

Aga muidu, mesilased toovad mett, mina teen heina, korjan kirsse, tänagi korjasin jälle kaks pangetäit. Vahepeal läks mesindusega küll kiireks kiireks – iga õhta tuli kärjepõhja panna raamidele, vanad raamid kõik pööningult alla tuua, traate panna külge. Nüüd on nad oma ruumi kätte saanud. Loodan, et homme ei pea hakkama enam korpuseid panema, et saab vurritada. Tavaliselt saab ikka augustis tarud madalamaks võtta, meevool jääb vähemaks. Aga tänavuaasta korje algas ka hiljem, nii et mine tea. Ja mida sügise poole, seda kurjemaks mesilased ka lähevad. Tänagi sain käsivarrele, kui läksin liiga lähedale. Valvureid on kõvasti väljas, mesilased juba kipuvad omavahel röövima nagu sügisepoole ikka. Ahjaa, ja vahepeal sai ülevärvitud ilusale mesindusmajale uue ja kutsuva sildi ka külge panna.

juuli 21, 2008

21. juuli: Mesi tagasi!

Praegu läheb meil väga hästi, mett tuleb nagu kohinal. Mesikapõld lausa sumiseb. Ega ma teagi, kus nad tegelikult käivad, aga kuskil mujal nad käivad ikka ka. Tugev korje on juba neljandat päeva. Sisse vaatasin ka ja panin kopruseid juurde. Sülemlemine paistab, et on selleks korraks lõppenud. Nüüd on see hoog möödas. Kui korje käib, siis ongi sülemlemine läbi tavaliselt. Teist ringi sülemlemine oli midagi erakordset. Aga eks see aasta tervikuna on natuke erakordne. Rääkisin ühe mesinikuga siin. Mul ühest perest panid mesilased ajama ja jätsid mee maha. Tema ütles, et tal seda väga vähe juhtunud, aga nüüd mõni päeva tagasi ka sama – taru tühi, mitte üks mesilane ja naabertarude omad tassivad mett ära. Seda ei oskagi vist veel keegi seletada, miks nad niimoodi minema panevad.

Neli päeva on ilm olnud väga ilus. Täna oli pilves, aga soe ja korje käis täiega. Vihmahooge pole olnud. Eile oli eriti soe, ja homseks lubas ka sooja. Selleks aastaks mett saada veel ikka lootust on, kui ta just pikemat sadu ei tee, et nad oma mee kõik jälle ära söövad. See selgub siis. Aga paistab, et aasta ei ole veel lootusetult mokas. Juuli on ikkagi põhikorje kuu, augustis jääb juba väheks. Neil, kel kanarbikku on, saab veel korjata, aga meil seda pole. Vahel ristikut saab natuke ka augustis. Sel aastal jäi küll kogu suvi hiljemaks, nii et loodetavasti ka korje augustis veel jätkub.

Osades tugevates peredes oli juba ka hulka mett ja kaanetatud kärgesid, aga nii hoogsalt tuleb sisse nektarit, et isegi, kui natuke on all kaanetamata, siis vurritada ei saa, kuna vedel nektar rikuks nagu mett.

juuli 17, 2008

17. juuli: Läänerindel muutusteta

Täna hommikupoolt sadas meil jälle kõvasti, aga peale keskpäeva jäi üle. Mesilased tegid eile terve päeva tööd, aga tänane päev oli jälle peaaegu null. Hommikune vihm pesi õied puhtaks. Midagi nad said, mesikapõllu peal lendasid seal.

Täna ajasin ka vennaga juttu, tal on mitu korda rohkem tarusid kui minul, ja tema ütles, et ka täpselt sama seis. Tal on tarud mitmes grupis, autoga vaja sõita sinna mõni 10 km ja nüüd on see häda, et autobensiin viib juba kahjumisse asja. Mett ei tule midagi – grupi pealt oli 3 kärge saanud, parasjagu bensiiniraha. Tal veel osad tarud on üks 500 meetert rapsipõllu äärest, see õitseb täiega. Ma küsisin, et kas need tarud on vähemalt täis – muidu toovad nädalaga rapsipõllalt täis. Aga ütles, et ei üldse pole, vihmahood pesevad rapsi täitsa puhtaks. Meil möödundaasta lõid rapsimeega küll tarud nii täis, et kuues korpuses olid, kui raps õitsema hakkas. Aga tänavune on mesindusaastana ikka väga nigel. Ilmad täpselt nii, et üks päev on korjepäev ja teine korjatu ärasöömise päev. Klapib ots-otsaga kokku. Aga vend ütles, et tal hea meel, saab üks aasta muud ka teha, kui mesindust, nüüd aega puid teha ja muud põnevat. Minul on seni vedanud mesindusega, kõik on korjeaastad olnud, kaks eelmist lausa ülihead meeaastad, mett muudkui voolas. Aga eks looduses nii ongi.

Ma ei ole paar päeva tarudes käinud, homme tahan minna, loodan leida ka paar kärge mett. Aga mesilased pidid juba hästi kurjad olema. Tavaliselt lähevad juuli lõpus ja sealt edasi, kui on meevõtmised. Aga vend mul ütles, et temal juba nüüd nii marukurjad, et suitsulõõts peab muudkui susisema käes. Kui on korjet vähe, siis nad kaitsevad iga hinna eest oma väheseid varusid. Minu proua sai ükspäev siin valvuri käest nõelata, aga nii õnnetult et ülahuulde, paar päeva oli kohe teist nägu.

Nii et meevõtu asemel mina siin värvisin ükspäev mesilasmaja ära, siis niitsin muru, puid on laduda. Ja sellises portaalis nagu maaleht.ee katsun ma esmaspäeval, 21. juulil vastata mesindusalastele küsimustele, nii nagu oskan. Ega suurmesinikud ju küsigi kindlasti, aga kes tahavad mesilasi pidama hakata või kellel mõned tarud – ehk oskan oma kogemusest midagi kasulikku öelda. Eks olen ju lugenud ka ja kursustel käinud, nii et ootan põnevaid küsimusi. Vaatasin selle foorumiteema reklaami, seal küsimus, et milline mesi on kõige magusam – eks see on ikka oma mesi.

juuli 14, 2008

14. juuli: Mesilastel vihmapühad

Nädalaga pole mul mingit uudist paraku. Tarud on täitsa tasakaalus, niipalju kui toovad, ka söövad. Üks pere sülemles veel, jälle uus asi minu jaoks see. Juulikuu sees juba 3 pere sülemlenud. Tänavuaastased uued pered, mis kevadel sülemitest tulid, nüüd samas järjestuses sülemlevad, mis nad tekkisid. Kuskilt olen lugenud, et mesilasi läheb niiviisi kole paljuks – vihmaga istuvad tarus, neid ei hukku ja pered lähevad kole tugevaks. Üle 60 tuhande mesilase ju.

Üleeile alles vaatasin korralikult tarudesse. Ülemised meekorpused oli täiesti tühjad. Eile oli üle hulga aja siuke terve päev, kus mesilased said töötada. Muidu mõne tunni said korjata, siis jälle vihmahood pesid lilled puhtaks, aga eile nad virutasid terve päeva. Pärnad pidid naabertalus õige sumisema, meil sama, ja mesikapõld sumiseb ka. Lillesid praegu kohutavalt – peakorjeaeg – aga muudkui sajab. Nüüd jälle kolm päeva lubas hoovihma. Nii see aeg veereb.

Pole sattunud teiste mesinikega ka rääkima, et kuidas neil seis. Vennaga kui mingi aeg rääkisin, ütles ka, et väga niru värk, saaki vähe. Ma kahtlustan, et vist sama seis igal pool, või on ehk mõnes teises Eestimaa kandis parem seis? Täna näiteks sadas ju üle Eestimaa.

Nüüd pole mul mitmel päeval mesilasse asja, seal pole lihtsalt vihmaga midagi teha. Täna näiteks hakkas hommikul sadama, ja ükski mesilane pole päeva jooksul tarust välja saanud. Aga söövad tugevalt, vihmase ilmaga varud lähvad kõik. Hauet on ka sees palju, temperatuur tuleb hoida 35 peal, see võtab ka mett ära. Minu mesinduspraktikas on see esimene kord, kus on korjevaene aasta, aga vanemad mesinikud mäletavad siukseid aastaid küll, kus ei ole suve jooksul tilkagi mett saanud võtta ja sügisel on söödetud suhkur sisse, et ei sureks nälga. Öeldakse, et on 7 meeaastat ja 7 meevaest aastat. Mina sellesse küll ei usu, aga no näis.

Aga imelik aasta on see 2008 igatahes küll. Meil näiteks kärbseid imeharva toas näha, üksikuid ainult. Sääske näeb ka nädalas korra. Ja neid hallisid parmusid olen näinud, aga tavaliselt juulis ainult vehi kätega. Ei tea, kas kuivusest või soojast talvest, aga pole neid. Metsa ääreski kõndides mingit sääsetõrjet vaja ei lähe.

juuli 07, 2008

7. juuli: Mesi otsas


Meil täna vihma sajab ja mesilased on kodus. Üleeile sülemles mul üks siuke pere, mis on tänavuaastane kõige esimene sülemipere. See on väga kehva aasta tunnus, sest tavaliselt sülemid enam ei sülemle. Aga seda tuleb ette, kui on kehv korjeaasta. Põhipere ema oli kolm korpust täis munenud ja ruumi oli küll, aga ju nad arvasid siis, et on kasulik veel kord sülemleda. Uue sülemi panin uude tarusse ja seal see pisike pere nüüd on.

Üldiselt mett juurde pole tulnud. See, mis ma ükskord vurritasin, see on, ja praegu ristik ja põdrakanep õitsevad, lilli on küll, aga ööd on jahedad – täna öösel oli ainult 8 kraadi - ja ei tule midagi. Aga noh, veel on lootust, eespool ehk paremad ajad. Aga üldine pilt paistab sedasi, et vähemalt meie kandis tuleb meeaasta alla keskmise, ma kardan. Pered on tugevad, aga vihmase ilmaga tahavad nad ju süüa ka ja sinna see mesi kaob, mis nad korjavad.

Esimene mesi läks meil nagu kuuma kivi peale, tahtjaid on veel palju, aga pole midagi anda praegu. Tavalisel aastal on kõik nii ladus: kevadel mai algul on sülemlemine, siis läheb korjamiseks ja kuni sügiseni pole muud kui üks vurritamine. Aga nüüd need sülemid sülemlevad omakorda ja on igasuguseid seiklusi kogu aeg. Pole õiget töörütmi.

juuli 02, 2008

2. juuli: Hilised sülemlemised

Neljapäeval tulime surnuaiast. Ilm oli ilus, tuult oli vähe, siukest ilma polnud sel aastal veel olnudki. Minul kohe mõte, et nüüd vaja tarusid põhjalikumalt läbi vaadata. Esimesena võtsin ette kõige suurema pere, mis tänavuaasta sülemlenud veel polnud. Hakkasin raame tõstma, enne võtsin sealt veel meekärgi ära mõni 10 tükki. Hakkasin tarus allapoole minema ja sealt avastasin emakupud ja siis et ühel kupul kaas lahti, mis tähendab, et pere peaks olema sülemlenud. Vaatasin ruttu ringi ja ohhoo, kuuseheki taga kolmemeetrise männi ladvas nagu varesepesa – sülem. Mis muud kui taru kinni ja pööningult jälle sülemikast alla (see oli mul juba ära viidud, sest sülemlemist nii hilja tavaliselt enam pole). Läksin männi juurde redelit sättima, kui avastasin, et teine sama suur sülem on veel männi all tüve ümber. Siis ma mässasin seal oma kaks tundi, ajasin nad mõlemad kokku ühte kasti. Panin need tühja tarusse ja jätkasin meevõtmist. Kõik oli korras, sain päris mitu kärjekastitäit mett, vaatasin teisi tarusid ka veel läbi. Aga need sülemid polnud vist mõlemad minu tarudest. Üks ilmselt oli, aga teine pidi olema külast tulnud, sest lennulaual hakkas igavene jagelemine. Päris riidu nad ei läinud, aga seal nad sebisid, kuid õnneks sai kõik korda.

Nii nad siis töötasid kolm päeva, aga esmaspäeval, kui mesilasse läksin, avastasin, et sellesama suurima pere lennulaual on paksult mesilasi ja tuleb aina juurde. Ja tulevad minu uuest perest. Natukse aja pärast oligi uus taru tühi, kõik läksid koju tagasi ja see teine sülem ka nendega kaasa, nii et tugevast perest sai ülitugev pere. See taru jäi siis tühjaks. Eile oli vihmane ilm, korjet ei olnud, ja taru hakkas kõvasti tööle, kuna mesilased olid kolme päevaga sinna juba mett tassinud. Eile siis teised mesilased tegid seal puhta töö, tassisid selle mee omale.

Eile avastasin jälle, kui korje oli lõppenud, et üks taru töötas täie hooga ja kõrvalpere on eriti tugevaks läinud. Seal tarus oli juba mai algusest saati olnud mul sülemist tehtud pere, aga nüüd kõik mesilased lahkunud. Haue oli alguses sees kõik olnud ja pere arenes täie hooga, oli juba kolmes korpuses. Aga seal sai ema vist otsa ja pere otsustas kolida neli meetrit eemal olevasse naabertarusse. See on minul esmakordne selline juhtum. Olen kuulnud küll mesinikelt, et pere võib ära minna, kui ema ei ole. Õhtul vaatasin, tarus oli kaanetatud mett ka, lahtine oli juba teistesse tarudesse minema viidud. Viisin ühe korpuse mett neile naabertarusse järgi, kuna nad sealolevasse nelja korpusesse ei tahtnud hästi mahtuda.

Igatahes tundub, et selle aasta meesaak tuleb alla keskmise, eelmised aastad on muidugi ka ülihead olnud. Nüüd on lilli kuipalju, aga temperatuur madal.

Aga neljapäeval, kui surnuaias käisime, tuli mul proua kuivanud oksi viimast tagasi ja ütles, et kännu otsas olla suur uss. Mina läksin omakorda ka, mu jaoks see nii põnev. Lapsena nägime rästikuid hirmsasti päevitamas mätaste peal. Aga nüüd esimest korda elus nägin looduses nastikut, puges peitu mu eest. Mõne aja pärast, kui uuesti läksin, oli seal juba suurem, üle meetrine nastik. Surnuaiapühal käisime jälle, siis jõe ääres nägin veel kolmandatki, pisikest. Nii et terve perega. Üks oli tõesti hiigelsuur, ma ei kujutanud ettegi, et nii suur võiks üks nastik olla. See küll mesilastesse ei puutu, aga selline põnev lugu mul oli rääkida.